Surm on väga delikaatne asi. Aga suhtumine surnutesse näitab inimeste kohta väga palju. Urmas Oti kaotus lähendas Eesti ja Vene inimesi väga tugevasti.
Mul on Moskvas väga liigutav vaadata, kui südamlikult ja soojalt mälestatakse täna väljapaistva eestlase lahkumist. Kõigi suuremate Vene telekanalite õhtused uudisteprogrammid mälestasid Oti lahkumist pikkade lõikudega. NTV meelest oli see isegi päeva kõige olulisem sündmus. Urmas Ott oli muidugi lisaks Eestile ka Venemaa jaoks väga omapärane nähtus.
Ligi kahe aasta jooksul Venemaal reisides oli mul päris mitu juhust, kui mõni lihtne venelane, kes sai teada, et ma olen Eestist, ütles selle peale – teame, Urmas Ott! Kuigi Anne Veskit on vist rohkem nimetatud. Anne Veski on võib olla värskemalt meeles Venemaal, sest ta esineb Vene teles siiamaani, aga Ott ei teinud Venemaal saateid juba kümme aastat.
Sellepärast ma polnudki väga imestunud, kui isegi Venemaa president Dmitri Medvedevi pressiteenistus avaldas õhtul kell seitse (Moskva aja järgi) riigipea nimel kaastundeavalduse Urmas Oti lahkumise puhul. Mõned päevad varem oli Medvedev näiteks kaastunnet avaldanud tuntud Läti näitlejanna Via Artmane surma puhul. Väga väärikas käitumine.
Imestama pani hoopis teine asi.
Neid eestlasi pole just palju, kes meie kaasajal on jõudnud maailmas absoluutsesse tippu. Mina arvan, et Urmas Ott jõudis sinna oma teleintervjuudega 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Mis sest, et meelelahutuses. Tõsine meelelahutus on tõsine asi. Mina arvan, et suur ajakirjanik Urmas Ott on meie rahvuslik uhkus nagu ka suured teadlased, suured kirjanikud, suured sportlased jne.
Sellepärast mind väga imestas, et õhtul kella poole kümneks polnud suure eestlase lahkumise puhul avaldanud kaastunnet ei meie president Toomas Hendrik Ilves ega peaminister Andrus Ansip.
Muidugi, kedagi ei saa sundida avaldama kaastunnet inimese surma puhul, kes talle võib olla oli vastumeelt. Tõepoolest, see poleks siiras. Aga rahva nimel võiks seda teinekord teha.
