Selge, et tänane Sirp (vahepeal Reede) võib esiküljele kasvõi poolalasti kultuuritegelaste pilte panna, aga muistsest menust pole ikkagi mõtet unistada.

Nüüd on Sirbis tüli majas sellepärast, et lehe uus nõukogu tahab, et peatoimetaja Mihkel Mutt tõstaks tiraaĻi vähemalt 5000 eksemplarile. Mutt ahastab ja küsib kultuuritegelastelt nõu, mida ta peab sellise “kultuurikauge” soovituse vastu ette võtma. Et ta on isegi tõstnud tiraaĻi 3500-lt 4000 eksemplarile. (Sirbi tegelik läbimüük on küll umbes 3000 eksemplari, tuhat numbrit trükitakse iga nädal niisama.)

Minu arust pole tiraaž üldse nii tähtis (kuigi eesmärgina võib ta olla), vaid oluline oleks parandada sisu. (Sellele viitab tegelikult ka Sirbi enda toimetaja Valle-Sten Maiste tänase Päevalehe kultuuriküljel.) Kultuurilehe kujundus on veelgi kolmandajärgulisem probleem.

Seda ohtu ei ole, et lugejaid ei märkaks head sisu. Küll märkavad. Miskipärast ei kirjuta Sirbis, mille päises on kirjas “Eesti kultuurileht”, just rohkelt autoreid, kelle nime järel võiks kirjutada “eesti kultuuriliider” või “ühiskonna arvamusliider”. Ikka ainult Mutt ja Unt, Unt ja Mutt (kes on ka kahtlemata head tegijad) jmt. Näide on liialdatud, aga Sirbi autorite ring on ju väike.

Sirbi nõukogu ja Mutt peaksid rahulikult rääkima, mis on selle põhjus. Mis on üldse Sirbi ambitsioon ja mida tahab leht saavutada? Tumedad, leinaraamiga artiklid ei saa ju olla eesmärk. Kuri artikkel pole ju ometi ainuke žanr, mis sobiks kultuurilehte.

Emotsionaalsed sõnad on lendu lastud. Väga hea, kui see aitab Sirpi paremaks muuta, aga parem võiks asjast (ehk sisust) rääkida.

Kultuuri käsitlevates probleemides on lihtne minna emotsionaalseks. Visata paar märksõna õhku ja siis korrata neid mantrana. Sirbi rohkem nähtavaks tegemine ja parem müük ei tähenda ju automaatselt tabloidistumist või üldhuvileheks muutmist!

Kultuuriasja ei pea ju nagu aamen kirikus ajama alati tõsiselt, kurjalt ja siseringi kilde rebides. See ei ole ju pehmelt öeldes kõige hullem asi, mida Areen teeb. Ja Areen teeb minu arust kõike vastupidi kui Sirp.

Sirp on kindlasti olemist väärt. See võimalus tuleb igal juhul ära kasutada, et riik on nõus aastas maksma 3,3 miljonit krooni kultuurilehe väljaandmiseks.