JAANUS PIIRSALU: Sulle, mälestusmärkide rüüstaja
Ma saan aru, kui inimesed omavahel kisuvad ja klaarivad, aga minu jaoks on liig, kui needsamad vihased inimesed valavad selle konkreetse viha värvi näol juba surnud inimeste mälestusmärkidele, nagu juhtus mõned päevad tagasi Lihulas.
Hea Lihula mees või poiss (ma arvan, et küllap need ikka keegi kohalikest olid, sest kaugemalt tulija ei teakski Tuudil asuvast märgist), see oli küll sust rumal ja inetu tegu!
Ma saan aru sinu emotsioonidest reede õhtul Lihulas. Esimese suure vihaga olen ka mina teinud väga rumalaid asju, mida hiljem olen hirmsasti kahetsenud, mõnda tegu ilmselt aastaid. Aga, Lihula mees, ära vähemalt enam nii tee. Ja ärge teised ka enam nii tehke. Monumendid pole ju süüdi, et meie, inimesed, ei suuda kokku leppida!
Laupäevases SL ÕL-is ähvardas üks Lihula mees, et läheb ja purustab nüüd kuvaldaga punaarmees hukkunud sõdurite mälestusmärgi. Kui sa nii kõva mees oled, mine anna parem mõnele ministrile vastu lõugu, tema saaks vähemalt ennast kaitstagi. Ühtlasi saaksid otseselt karistada inimest, kes sind ilmselt südamepõhjani solvas. Õnneks ma tean, et haukuv koer ei hammusta.
Banaalne tõde
Samas kardan, et palju on neid, kes ei ärple, vaid tõesti võivad hakata punaarmee mälestuskivide vastu aktsioone korraldama. Üle Eesti on neid sadu. Minu kodu lähedalgi asub üks suhteliselt võsa sees. Praegu seda keegi eriti ei märkagi, aga kui see ümber lükata või värviga üle valada, märgataks kohe. Ning pärast süüdista kas või karu (sorry, loom!), pimedas ja võsas on turvaline olla pahatahtlik.
Kaht esimest punaarmee mälestuskivi rüüstamist Lihula kandis võib veel võtta esimeste emotsioonide najal tehtuna. Aga iga järgmine säärane rüüstamine on otseselt pahatahtlik käitumine Eesti riigi (surnutest ma üldse ei räägigi) vastu.
Seda on väga tüütu ja juba banaalne korrata, aga iga kord, kui kellelgi tärkab mehemeel lükata ümber mõni kaitsetu kivi, tuletagu meelde, et Eesti ei ole saar kuskil ookeani keskel.
Selle sama ümberlükatud kivi pärast võib seisma jääda Venemaale sprotte valmistav tehas ning sellesama kivi ümberlükkaja ema või isa või siis teised sajad eestlased ei saa enam palka, sest tööd ei ole. Venemaale ei maksa midagi Eestit karistada, aga muidugi ei tehta seda ametlikult. See on lihtne näide, sest küllap arusaamine, mida Vene propaganda korda võib saata ning kas keegi Eestit kaitseb, tundub liiga keeruline.
Võitja pidavat olema suuremeelne. Aga keegi pole öelnud, et ka kaotaja ei tohi seda. Eesti kaotas Teise maailmasõja igal juhul. Praegu on meie maa täis punaarmee mälestuskive. Minu pärast las nad olla, las see ollagi kaotaja suuremeelsus. Isegi kaotaja ei peaks surnutega arveid klaarima.
Kaotajatele ehk siis eesti sõduritele peaks olema lihtsalt rohkem ja uhkemaid ausambaid. Ja selle võiks valitsus küll ette võtta pärast õiget, kuid käpardlikult ellu viidud otsust.
