Vene presidendivalimistele sai kandidaate üles seada kahel moel. Esiteks said seda ilma mingite tingimusteta teha riigiduumas esindatud erakonnad. Nii pääsesid kandidaadiks Dmitri Medvedev, Vladimir Îirinovski ja Gennadi Zjuganov. Neil polnud vaja toetusallkirju koguda.

Väljastpoolt duumaerakondi presidendikandidaadi registreerimiseks tuli aga koguda kaks miljonit toetusallkirja ning teha läbi nende kontroll. Sellega sai hakkama Demokraatliku Partei vähe tuntud liider Andrei Bogdanov, kuid kontrolli jäi kinni Vene liberaale esindanud endine peaminister Mihhail Kasjanov.

Venemaal on seadusega lubatud, et kahe miljoni allkirja seas võib olla viis protsenti “praaki”. Ehk siis allkirju inimestelt, keda pole tegelikult olemas või kes pole tegelikult allkirja andnud. Või pole teada allkirju kogunud inimeste andmed. Ühesõnaga, veidi võib ka võltsida ja sohki teha.

Veel eelmistel Venemaa presidendivalimistel 2004. aastal pidid kõik kandidaadid koguma kaks miljonit allkirja ning näiteks praegusel presidendil Vladimir Putinil oli “praaki” kaks protsenti ehk sohk jäi seadusega lubatu piiresse.

Mida tähendab Venemaal kaks miljonit valimisõigusega inimese allkirja? See tähendab, et iga 50. valimisõiguslik inimene peaks andma ühe kandidaadi toetuseks allkirja. Tegelikkuses pidanuks kahe kandidaadi toetuseks nii suure hulga allkirjade kogumist olema Venemaa linnades vägagi märgata, aga Vene ajakirjanduse andmeil ei olnud.

Valikuline karistamine

Kui Kasjanov ja Bogdanov jaanuari keskel oma allkirjad esitasid, siis väitsid Moskva politoloogid kooris, et kuu ajaga pole neid kuidagi võimalik ausalt kokku saada, aga see polegi oluline. Nagunii otsustab Kreml, kelle ta tahab lasta valimistele ja kelle mitte. See seletab ka, miks Kasjanov ja tema meeskond võtsid algul tuima rahuga teateid suurest praagiprotsendist.

Parim näide on sellesama Bogdanovi juhtum. Vene ajakirjanduse andmeil on Bogdanov selgelt Kremli toetatav “parempoolne kandidaat”. Detsembris duumavalimistel kogus tema partei 90 000 häält. Moskvas ei usu keegi, et vaevalt kuu aega hiljem kogus Bogdanov oma meeskonnaga ausalt 22 korda rohkem hääli! See ei saa olla loogiliselt võimalik. Mõni ajaleht üritas leida tema allkirjakogujaid, aga ei leidnud neid kuskilt.

Ametlikult jäi Bogdanovi “praagiprotsendiks” kolm ning ta registreeriti kandidaadiks. Kasjanovil aga loeti “praagiks” 13 protsenti allkirju ning talle näidati ust. Tõenäoliselt võltsisid mõlema poliitiku meeskonnad massiliselt allkirju, aga ühte otsustas Kreml karistada ja teist mitte.

Kasjanov ja tema meeskond pole mingil juhul puhtad poisid, aga Venemaal ei tee keegi puhast poliitikat. Lihtsalt ühtede jaoks kehtivad teised reeglid.

Kuidas üldse kogutakse Venemaal toetusallkirju? Vene ajakirjanduse andmeil võib neid osta näiteks spetsiaalsetelt firmadelt, kel on elanike andmebaasid nimede ja aadressidega. Jääb vaid vaev kirjutada need paberile ümber ning panna allkirjad taha. Eriline konspiratiivsus pole oluline, sest ega siis poliitilist otsust ei tee käekirjaekspert.