Ilvese sõnum oli lihtne: on vaja emotsioonideta dialoogi. Eesti välispoliitika kujundajate keeles: “Rääkigem teineteisega, mitte teineteisest.”

Oli see enne kokku lepitud või mitte, igatahes võtsid venelased Hantõ-Mansiiskis rahupiibu vastu, vähemalt näiliselt ja presidentide kohtumise ajaks. Et sellest ei saa teha kaugele ulatuvaid järeldusi, seda näitas pühapäeval oma esinemisega soome-ugri rahvaste kongressil Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin KossatsŠov, kelle kõne ajal tõusis Ilves püsti ja lahkus saalist .

Ent pöördugem tagasi presidentide kohtumise juurde. Sisuliselt ainuke Eestile ebamugav teema, mille Medvedev tõstatas, oli piirileping Venemaaga. Viimasel ajal pole Kreml seda kaarti väga jõuliselt välja mänginud, nüüd aga tegi seda.

Mitmed märgid näitavad, et Venemaa jaoks on piirileping taas oluliseks teemaks muutunud. Neile on oluline, et Eesti poole piirilepingu ratifitseerimisseadus ei sisaldaks viidet Tartu rahule, mille lisas sinna kolm aastat tagasi Eesti parlament.

Võimalikud kaalutlused

Ei ole selge, kas Venemaad tõesti huvitab siiralt lepingu võimalikult kiire jõustamine või kavatseb ta selle teemaga pidevalt Eestit torkida ning näidata Euroopa Liidule Eestit kui riiki, kes Venemaa nägemuses ei taha oma naabriga suhteid korrastada. Et “näete, meie poolt pole mingeid takistusi, aga eestlased tegid juba allakirjutatud lepingule ühepoolse täienduse, mis ajas asja untsu”.

Moskva saab suurepäraselt aru, et sisepoliitiliselt on Eestil väga keeruline praeguse jõudude vahekorra puhul riigikogus öelda: hea küll, võtame selle preambuli ratifitseerimisseaduse juurest ära ja võtame seaduse uuesti vastu, ilma mingi viiteta Tartu rahule.

Kes on Eestis praegu see poliitiline jõud, kes seda ütleb? Kes julgeb n-ö teha Andres Tarandit?

Venelaste käitumist saab selgitada mitut moodi. Üks spekulatsioon näiteks oleks niisugune: Kremlil on Tartu rahule mitteviitava piirilepingu sõlmimisega kiire sellepärast, et kardetakse ka Eestilt samasugust Nõukogude okupatsiooni eest kahjutasu nõudmist, nagu tegid leedulased. Kui poleks viidet Tartu rahule, siis poleks nagu eelmist Eesti Vabariiki olnudki, ütleb Moskva loogika.

Eesti riigijuhid on seni küll korduvalt kinnitanud, et Eesti ei ole esitanud Venemaale mingeid nõudmisi. Viimati kinnitas seda kaudselt ka Ilves nüüd Medvedevile. Hea küll, seni nõudmisi ei ole, aga kes kindlustab, et seda ei tee järgmine riigikogu, võivad venelased mõelda.

See on väike katse selgitada Medvedevi ettepaneku tagamaid. See kõik ei pruugi sugugi nii olla.

On hea, et Eesti ja Vene president kohtusid. Veel parem oleks, kui nad kohtuksid peagi uuesti. Ja veelgi parem, kui Medvedev, kes võttis vastu Soome presidendi Tarja Haloneni küllakutse, põikaks ka Tallinnast läbi.

P. S. Ilves kinkis Medvedevile Eesti Panga juubelimündid, mis on valmistatud Eesti Vabariigi 90 aasta juubeliks: plaatinast 100-kroonise, kullast 50-kroonise ja hõbedast 10-kroonise.