Jaapan: püsituse palge ees
Neis oludes on mitmed välisvaatlejad avaldanud hämmastust, et Jaapanis on säilinud kord, inimesed seisavad rahulikult järjekordades ja täidavad üsna täpselt võimudelt saadavaid instruktsioone – samal ajal kui mõned venelastest ja ameeriklastest piloodid keelduvad isikliku turvalisuse pärast Jaapanisse lendamast.
Tõepoolest, lääne inimestelt eeldavad näiteks ka katastroofifilmide autorid hoopis enesekesksemat käitumist. Jaapanlaste enesevalitsemise põhjusi on otsitud nende grupimentaliteedist, ilmavaatest, mis seab kollektiivsed huvid üksikutest kõrgemale, ning kartusest eristuda teistest – midagi, mida jaapani haridussüsteem maast madalast inimestele õpetab. Kuid asi ei ole siiski ainult tavalisest suuremas võimukuulekuses.
Hirm häbi ees
Üks läbi aegade kõige populaarsem inglise keelest jaapani keelde tõlgitud ja siiani müügil olev raamat on Ruth Benedicti „Krüsanteem ja mõõk”, uurimus, mille ta kirjutas II maailmasõja ajal kaitseministeeriumi tellimusel, et selgitada USA sõjaväelastele, milline on rahvas, kes neid Vaikse ookeani basseinis ähvardab. Benedicti väide oli, et kui lääne kultuuride üks keskne kategooria on patt – sisemine teadmine, et oled rikkunud absoluutseid moraalireegleid –, siis jaapani kultuuris seisab samal kohal häbi – teadmine, et oled oma kaaslasi, ülemusi ja lähedasi alt vedanud.
Häbi võib aga tunda ka iseenda ees. Vajadus vabastada ennast häbist väljendub pidevas vabanduse palumises – kui näiteks tänaval libisete ja kukute, peate vabadust paluma, sest takistate liiklust. Mäletan üht telefilmi, kus firma ühisreisil kuurorti toimus suletud seltskonnaga kriminaaldraama ning mõrtsuka esimeseks ohvriks osutus koos abikaasaga reisil osalenud naine. Järgmisel hommikusöögil tõusis tema mees püsti ja palus ülejäänud seltskonnalt – kelle seas pidi viibima ka mõrvar – vabandust, et tema naine on end ära tappa lastes kogu seltskonna puhkuse rikkunud.
Kuid peale häbi on igal jaapanlasel sünnist saadik kaelas ka tasumata tänuvõlg, mis elu jooksul vaid suureneb. Vanematele selle eest, et ta sigitati ja teda kasvatati, valitsusele selle eest, et tema olemasoluks on loodud tingimused. Õpetajatele, tööandjatele, kõigile, kes su eest hoolitsevad. Ning seda on vaja tasuda samasuguse hoolitsusega, ja mis peamine, austusega teiste vastu. Austusega, mis väljendub pea igasugust suhtlust saatvas kummardamises. Isekas käitumine mitte üksnes ei näita välja austuse puudumist teiste vastu, vaid ka vähendab teiste vajadust austada sind.
Inimisiksust ei kujutata ette kui sõltumatut ja jätkuva tuumaga „mina”, vaid teistega suhtlemise kontekstis tekkivat ja pidevalt muutuvat suurust – näiteks üks osa igalt täiskasvanult eeldatavast sotsiaalsest kompetentsist on oskus ära tunda, kui sügavalt keegi peab kellegi ees kummardama. Ka jaapani keel oma viisakustasemetega meenutab seda meile pidevalt – sama sisuga lause kõlab hoopis teistmoodi olenevalt sellest, kellele me seda ütleme. Niiviisi igal sammul end meelde tuletavate reeglitega põlistatult on sotsiaalsed sidemed tunduvalt tugevamad ja rahvale, kes on oma ajaloo vältel pidevalt elanud nii ruumipuuduses kui ka looduskatastroofide ohus, ilmselt väga teistsugust elustiili soovitada ei oskakski.
Ent kui suhted inimeste vahel on Jaapanis mõtestatud tihedamaks kui näiteks meie haja-asustusega ja protestantlike mõjudega kultuuris, siis suhe maailma põhineb selle olemuslikul haprusel. Absoluutselt kõige ajutisust ja püsitust õpetav budism sattus Jaapanis viljakale pinnasele, kuna tujukas loodus oli jaapanlastele juba varem õpetanud, et liiga tugevaid maju ei maksa ehitada: nad võivad kokku varisedes viga teha, ja kokku varisevad nad varem või hiljem tingimata.
Sestap on kõik ajutine ja ajalik. Ja seega on rumal – ehkki inimlik – nende hävimise ja kadumise pärast kurvastada. Kõige levinum jaapani maailmavaadet kajastav kujund on teadupärast kirsiõied, aga nende ilu ei ole peidus nende endi sisemuses, vaid avaldub selle lühikese aja vältel, mil nad tuules hõljuvad.
See maailmavaade võib tunduda meile kauge ja mõistmatu, aga võib-olla on ühisosa leidmine siiski lihtsam, kui esmapilgul näib. 1928. aastal pidas jaapani filosoof Kuki Shu˜zo¯ Prantsusmaal loengu, kus ta ütles muuhulgas järgmist: „Mulle on alati tundunud väga pealiskaudne, et kreeklased pidasid Sisyphost neetuks... Kõik sõltub Sisyphose oma meelelaadist. Tema hea tahe, tema truu ja kindel tahe alati uuesti alustada, alati oma kaljurahnu veeretada leiab just selles kordumises kogu moraali ja sellest tulenevalt kogu oma õnne. Sisyphos peaks olema õnnelik inimene, kuna ta on võimeline igavesti kordama oma rahuldamatust.” Ja mõnikümmend aastat hiljem kirjutas Albert Camus peaaegu sedasama: „Sisyphos õpetab kõrgemat truudust, mis eitab jumalaid ja kergitab kaljusid... Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik.” Ning just Camus’ romaani „Katk” üks keskseid tegelasi, viimase võimaluseni end pealetungivale mõttetule hävingule vastu seadev Rieux tuleb meelde, kui mõtlen Fukushima tuumajaamas oma elust hoolimata õnnetuse tagajärgi ohjeldada püüdvatele jaapani tuletõrjujatele, ja iga kord kummardan mõttes nende ees, sügavalt.
