Jaapani tuumaõnnetuse moraal
Kuid see, et mereäärseid reaktoreid – nagu Fukushima – ohustavad loodusõnnetused, on kogu aeg hästi teada olnud. Ilmselgeks sai see kuue aasta eest, kui India ookeani tsunami ujutas detsembris 2004 üle Madrase tuumaelektrijaama ja sundis India suuruselt teise tuumajaama seiskama.
Paljud tuumaelektrijaamad asuvad rannikul, sest nad on väga vee-intensiivsed. Samal ajal sagenevad maailmas loodusõnnetused – tormid, orkaanid ja tsunamid. Põhjuseks on kliimamuutus, mis lisaks põhjustab ookeanide veetaseme tõusu, muutes mereäärsed reaktorid veelgi haavatavamaks.
Näiteks paljud Briti rannikul paiknevad tuumaelektrijaamad on vaid mõne meetri kõrgusel merepinnast. 1992. aastal põhjustas orkaan Andrew olulist kahju Turkey Pointi tuumaelektrijaamale Biscayne’i lahes Floridas, õnneks küll kahjustamata ühtki kriitilist süsteemi.
Kõik elektrigeneraatorid, kaasa arvatud söe- ja gaasiküttel olevad, esitavad veevarudele suuri nõudmisi. Kuid tuumaenergia nõuab veelgi enam. Suured kogused vett, mida kergveereaktorid jahutamiseks kasutavad, pumbatakse soojalt tagasi jõgedesse, järvedesse ja ookeanidesse.
Kuna sisemaal asuvad reaktorid on suureks koormaks mageveeressurssidele ja kahjustavad muu hulgas ka veetaimestikku ja -elustikku, püüavad merepiiriga riigid leida tuumajaamadele sobivaid kohti mere ääres. Aga asugu reaktor sisemaal või rannikul, ikka on ta kliimamuutuse tõenäoliste mõjude meelevallas.
Kuna globaalne soojenemine toob kaasa keskmise temperatuuri ja ookeanide veetaseme tõusu, hakkavad sisemaal asuvad reaktorid andma üha suuremat panust veenappusse ja on sellest ühtlasi ka ise mõjutatud. 2003. aasta rekordilise kuumalaine ajal Prantsusmaal tuli 17 reaktori võimsust vähendada või töö täiesti peatada, sest temperatuur jahutusvee ammutamiseks kasutatavates jõgedes ja järvedes tõusis kiiresti.
Seega, tingimused, mis muutsid võimatuks tuumajaamade täie võimsusega tööle paneku, tekitasid samal ajal kõrge nõudluse elektrienergia järele, sest suurenes kliimaseadmete kasutamine.
Nii oli Électricité de France (EDF), mis opereerib 58 reaktorit – enamikus ökoloogiliselt tundlike jõgede nagu Loire’i ääres –, sunnitud 2003. aasta kuumalaine ajal ostma elektrit naaberriikidest turu hetkehinnaga. Riigi omandis olev EDF, mis tavaliselt ekspordib elektrit, maksis imporditud elektri eest kodumaisest kümme korda kallimat hinda ja kandis 300 miljonit eurot kahju.
Samamoodi sundis ka Euroo-pa 2006. aasta kuumalaine – kuigi see ei olnud nii tugev – mõnesid Saksa, Hispaania ja Prantsusmaa tuumajaamu välja lülitama ja vähendama võimsust teistes. Viidates tuumaenergeetika nõrkusele keskkonnamuutuste ja äärmuslike ilmastikuolude ees, tehti Lääne-Euroopa tuumajaamade operaatoritele erandid reeglites, mis oleksid keelanud neil lasta ülekuumenenud vett looduslikku ökosüsteemi.
Keskne dilemma
Prantsusmaale meeldib kiita oma tuumaenergeetikat, mis annab 78% riigi elektrist. Kuid tuumaenergeetika on nii vee-intensiivne, et EDF võtab aastas jõgedest ja järvedest kuni 19 miljardit kuupmeetrit vett – see on umbes pool kogu Prantsusmaa aastasest mageveetarbimisest. Magevee nappus on kasvav rahvusvaheline probleem ning enamik riike ei saa heaks kiita nii suure veetarbimisega energiasüsteeme.
Mere ääres paiknevatel tuumajaamadel ei ole sellesarnaseid probleeme, sest ookeanivesi ei soojene kaugeltki nii kiiresti kui jõgede või järvede vesi. Kuna nad kasutavad merevett, ei suurenda nad ka mageveenappust. Ent nagu näitab Jaapani juhtum, ähvardavad mereäärseid tuumajaamu teised ja tõsisemad ohud.
Kui India ookeani tabas tsunami, sai Madrase reaktori ohutult välja lülitada, sest elektrisüsteemid olid ettenägelikult paigaldatud kõrgemale pinnasele kui tuumareaktor ise. Ja erinevalt Fukushimast, mis sai otsese löögi, oli Madrase tuumajaam tsunami vallandanud maavärina epitsentrist kaugel.
Tuumaenergeetika keskne dilemma meie kasvavalt veenäljases maailmas on see, et tuumareaktorid on väga suured veetarbijad. Ning aastakümneid pärast seda, kui USA Tuumaenergeetika Agentuuri esimees Lewis L. Strauss väitis, et tuumaenergia muutub nii odavaks, et seda pole vaja isegi mõõta, toimetab tuumaenergeetika kõikjal endiselt rikkalike riiklike subsiidiumite najal.
Kuigi tuumaenergia populaarsus Läänes on märgatavalt langenud, on see kasvanud nn tuuma-uustulnukate seas. See toob endaga kaasa uusi väljakutseid, sealhulgas mure tuumarelvade leviku pärast. Peale selle, kui ligi kaks viiendikku maailma elanikkonnast elab rannajoonele lähemal kui 100 kilomeetrit, ei ole uutele tuumajaamadele sobivate asukohtade leidmine lihtne.
Tõenäoliselt mõjub Fukushima tuumaenergeetika populaarsusele samuti nagu õnnetus Three Mile Islandi jaamas Pennsylvanias aastal 1979, rääkimata Tšernobõli reaktori palju rängemast õnnetusest aastal 1986. Kui eeldada, et nüüd läheb samamoodi nagu siis, on arvata, et lõpuks tulevad tuumaenergeetika pooldajad areenile tagasi.
© Project Syndicate 2011. Tõlkinud Villu Zirnask
