Tugev kantsler aitab ministril aru saada probleemide olemusest ja riskidest. Neljast kantslerist kolm, kelle ametiaeg läbi saab – siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, majandusministeeriumi kantsler Marika Priske ja põllumajandusministeeriumi kantsler Ants Noot – on olnud ametis ligi 11 aastat. Nad on üle elanud eri parteide ministreid ja on ilmselgelt oma ala spetsiifika tõelised asjatundjad. Kas need kolm jätkavad või leitakse enne valimisi ministeeriumitüüri juurde uued võimekad isikud, selgub lähikuudel.  

Politiseerumise võimalus

Kuigi ühelt poolt on õige, et uus minister saab endale ise meelepärase kantsleri valida, tekib teisalt suur ahvatlus ka neid portfelle poliitiliselt jagada. Poliitiline kantsler on aga loodusõnnetus! Ühtlasi ei tasu unustada, et avaliku teenistuse seaduse järgi saaks uus minister kantslerist pärast aastast koostööd vabaneda, kui klappi kuidagi ei teki. Tavaliselt on nii, et ministriks ihkavad saada inimesed, kes pole enne vastavas ministeeriumis töötanud ja kujutavad ette, et tahavad kindlasti omaenda meeskonda ja kantslerit. Ministriks tulles ja ametis olevat kogenud spetsialisti nähes läheb neil tavaliselt see tuhin üle: vanal kantsleril on tugevaid külgi, mida nad pole osanud arvestada.

Kõrgemate ametnike ringis on arutatud, kas kantsleritel ei võiks olla samasugune rotatsioon nagu näiteks diplomaatidel. Teoreetiliselt kõlaks see ehk isegi hästi. Kuid on iseküsimus, kuidas kantslerite rotatsioon tegelikult välja näeks: inimestel on kujunenud oma valdkondade pädevus ja just spetsiifiliste asjade tundmine ongi sageli see, mis teeb neist hinnatavad töötajad. Kahtlane, kas kaitseministeerium ja haridusministeerium saaksid sellest kasu, kui kantslerid Riho Terras ja Janar Holm kohad vahetaksid.

Samuti tähendaks 11 omavahel pidevalt kohti vahetavat kantslerit liiga kitsast ringkonda. Sellisel juhul peaks olema tegemist avatud süsteemiga. Meie avalikus sektoris on puudus säravatest mänedžeridest. Pealegi tuleks avalikku haldust kuidagi paremate ideedega värskendada. Vaja oleks liikuda rohkem erasektorist avalikku sektorisse ja vastupidi. See annaks uue hingamise. Kuid seejuures ei tohi unustada ega nurka visata oma ala tõesti hästi tundvaid inimesi. Kui ikka paremat ei leia, jätke pigem vana paika!