Jäine tuulehõng Eesti reaalsusest

Piirkonnapolitseiniku töövarjuna nägin valusat vaatepilti Eesti elu reaalsusest.

20 aastat tagasi olin ajakirjandustudengina saate „112” toimetaja. Tegime operaator Aarne Kraamiga kaasa Tartu kiirabibrigaadi ööpäevaseid valveid. Sain näha, mis päris elus toimub ja kuidas inimesed tegelikult elavad.

Möödunud nädalal veetsin riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmena päeva Võru politseinikega.

Me kõik teame, et Tallinna kesklinn on kahe aastakümnega tundmatuseni muutunud. Aga elu vanades kolhoosimajades põldude ja metsade taga?

Tuisusel neljapäevahommikul sõidame piirkonnapolitseinik Elar Sarikuga lähisuhtevägivalla juhtumi järelkontrolli. Politsei on kohustatud käima pärast igat registreeritud perevägivalla juhtumit osalistega vestlemas. Kõledalt tühjast endisest vallamajast võtame peale kohaliku sotsiaaltöötaja. Kuna piirkond on nii politseinikule kui ka sotsiaaltöötajale pärast haldusreformi uus, pole kumbki sellesse majja veel sattunud. Õnneks juhatab meile teed varasem selle piirkonna mundrimees, tema on seal enda sõnul miljon kolmsada korda käinud.

Häbi ei aita

Meile jookseb vastu sõbralik pikakarvaline must hundikoer. Ta on väga elev. Tundub, et siin majas ei käi külalisi just liiga tihti. Maja on külm. Üks poegadest tegutseb õues, teine, kes oli ema vastu vägivaldne, võtab meid toas vastu.

„Kas sul häbi ei ole, täismees ja lähed oma vanale emale kallale!?” manitseb politseinik. Mees istub kui õnnetusehunnik diivanil, pilk põrandal. „Muidugi on häbi,” pomiseb ta vastu.