Jakko Väli | Poliitaasta 2018: ees ootavad katkematud lahingud Püha Jüri ja Brüsseli Neitsi väesalkade vahel

Jüripäevaks 2019 on Eesti riigis ametis uus koalitsioonivalitsus, mis suure tõenäosusega koosneb vaid kahest osapooles. Valitsus, mis on taas kord võimeline reaalseteks muutusteks siin, suurel kiirusel vananeval (ning aeglaselt hääbuval) Maarjamaal.

Taavi Rõivase peaministri toolilt häbiga minema kihutamine oli Ossinovski, Ratase ja Tsahkna poolt üks kiiduväärt tegu. Kuid kas suudavad praegused kolm partnerit Riigikogu valimiste lähenedes säilitada riigimehelikkuse või hakatakse teineteisele kaikaid kodarasse loopima, nii nagu seda kulisside taga juba praegu mõnikord tehakse?

Väikevend IRL sai oma tillukest kasvu arvestades teenimatult suure moonakoti ning kasutab seda liiga sageli oma põdura tervise arstimiseks, selmet Eesti ühiskonda liita või edasi viia. Vaher ja Parts on Eesti heitliku kliima Brüsseli soojade koridoride vastu vahetanud ning Reinsalu viimased „mõttevälgatused” kommunismi kuritegude jaoks uurimisinstituudi loomiseks näitavad, et Urmas tahaks ka endale ja oma lähimale kaaskonnale maksumaksja raha eest veel aastaid mugavat äraolemist kindlustada. IRL elas küll üle möödunud sügise kohalikud valimised, kuid EKRE populaarsuse tõus koos Reformierakonna kavaga just IRLi seniste valijate arvelt oma häältebaasi laiendada tähendab üsna üheselt, et Riigikogu valimised 2019 jäävad sellele kuulsusrikka minevikuga erakonnale tema tänasel kujul viimasteks. Eesti ühiskond ei kaota sellest midagi. Külla aga võidab näiteks Eesti justiitssüsteem, mis viimastel aastatel üha enam nõukaaja analoogiga sarnanema hakkas; mille puhul Eestist kui õigusriigist rääkimine on asjatundjate arvates lihtsalt kohatu. Kes ei usu, loeb üle Leon Glikmani artikli Eesti Päevalehes.