Jakob Sheikh: Kuidas mu lapsepõlvesõbrast sai Islamiriigi pühasõdalane

PÄEVALEHT AVALDAB noore Taani ajakirjaniku loo enda sõbrast, kellest sai islamivõitleja Süürias

Me kasvasime üles samas ümbruses, mängisime koos jalgpalli, jagasime samu huve ja meil on vanemad, kes on pärit samast kohast. Kuid temast sai võõrvõitleja Süürias ja minust ajakirjanik, kes kirjutab temataolistest pühasõdalastest. See siin on minu isiklik lugu, kuidas ja miks me valisime erineva tee.

Amir on välja arvutanud, et hetkest, mil kuul AK47-st välja lendab, hetkeni, kui vaenlane elutuna maas lamab, kulub umbes neli sekundit.

Üks.

Kaks.

Kolm.

Neli.

„Loe ise. Tegelikult on see päris pikk aeg,” ütleb ta meie teisel kohtumisel. Automaatrelva lasud kõlavad teistmoodi kui märulifilmis. Vähem kõmakaid. Rohkem metalseid kõlksatusi.

Kuid filmitegelasi ei näe ka talv otsa külmetamas, nagu Amir seda tegema pidi, üritades uinuda mahajäetud Süüria klassiruumi tsementpõrandal. Me ei näe filmitegelasi ka tüdimust väljendamas. Me ei näe neid ootamas, ühes käes mobiiltelefon, millel pole mingit levi, ja teises käes leige teetass. Me ei näe neid vaidlemas selle üle, kes peaks minema leiva järele. Me ei näe neid üritamas kedagi teist vigade eest süüdistada. Me ei tunne nende halba hingeõhku.

Kuid nii nagu filmis, mõjuvad sellised tegelased ka tegelikus maailmas karikatuuridena. Amiri maailmas. Siin on kangelasteks sunniidi äärmuslased, kes võitlevad ülemaailmse islamikalifaadi eest.