James Randi: meedia populariseerib selgeltnägijaid
•• Olete välja pannud miljon dollarit inimesele, kes suudab tõestada paranormaalsete võimete olemasolu. Kui tihti seda auhinda üritatakse saada?
Sellele polegi nii lihtne vastata. Esiteks loed kõik reeglid läbi, täidad avalduse. Seejärel räägime läbi testimise protokolli. Sina pead ütlema, mida suudad teha millistel tingimustel ja mis täpsusega. Kui testimisprotokoll on kokku lepitud, siis lepime kokku statistika. Ja siis tulebki eeltestimine. Eeltesti läbimise tõenäosus puht juhuslikult on üks tuhandest. Seni pole keegi seda läbinud. Pakume välja ka võimaluse tulla 12 kuu pärast tagasi uuele katsele. Nendest umbes 230 inimesest, kes on teinud eeltesti, ei ole mitte ükski tagasi tulnud.
•• Mis on kõige tuntumad võimed, mida inimesed väidavad endal olevat?
Umbes 80% on pendli- või vitsamehed. Teate küll, leian vitsa abil kulda, leian kadunud lapsed või mida iganes.
•• Miks need siis nii levinud on?
Põhjus on psühholoogiline. See on idiomotoorne efekt. Inimesed usuvad, et vits liigub iseenesest. Aga ei liigu. See liigub, kuna nad ise liigutavad. Teevad seda ise, aga samal ajal ei ole sellest teadlikud. Kui võtad kümme kasti ja paned ühte neist otsitava objekti ning testitav isik teab, kuhu objekt pandud, siis ta leiab asja tõesti üles, kuna liigutab alateadlikult oma vitsa selles suunas. Kui aga kordad katset nii, et ta ei tea, millises kastis objekt on, siis ta enam ei leia.
•• Mis „võimed” on veel levinud?
Ülejäänud 20 protsendist enamik teeb paari asja: ravitakse või pannakse diagnoos oma mõtte, vaimu või usu jõuga.
•• Mis on olnud kõige imelikum väide?
Saame iga päev mitu kõnet, kus inimesed esitavad täiesti hullumeelseid väiteid. Tõsistest taotlejatest, keda tõepoolest testisime, oli üks tohutu suur afroameeriklasest naine. Väga tore ja väga aus naine, kes täiesti siiralt uskus, et tal on võime panna mõtte jõuga mees urineerima. Ta ütles, et suudab seda teha 15 minuti jooksul. Katsejänes jõi ära suure hulga vett ja istus tooli peale. Kui naine oli tund aega „töötanud”, andis ta alla.
•• Kas te elukutselisi nõidu, selgeltnägijaid ka testite?
Nemad ei tule kunagi meie juurde. Uri Geller keeldus meie juurde tulemast. Professionaalid teavad väga hästi, et ei suuda neid asju teha. Psühhotrikkide taga on oskused.
•• Olen näinud selgeltnägijaid, kes suudavad asju ära arvata.
Selle oskuse nimi on külmlugemine. See on tõesti omalaadne talent. Näiteks räägib selgeltnägija publikule, et näeb oma vaimus tähte M, siis ootab reaktsiooni. Kui keegi ei reageeri, siis jätkab, et näen tähte G või J. Lõpuks keegi reageerib ja ütleb, et tõsi, mul on ju poeg nimega John. Selgeltnägija vastab omakorda, et vaimusilmas talle see J-täht ütleski, et on kellegi poeg. Nii see käib. Selgeltnägijad loevad inimestelt ja peegeldavad infot, mida need neile annavad.
•• Mis teeb selgeltnägemise nii populaarseks?
Paljuski on populaarsuse taga meedia. Meediat ei huvita, kas see, mida nad sulle räägivad, on tõsi, neid ei huvita, kas saad haiget, kas see läheb sulle midagi maksma. Meedia tahab lihtsalt huvitavat lugu. Selgeltnägijate kohta võib pidevalt lugeda. Ja lood on peaaegu alati väga positiivsed, et ta ütles seda ja toda ning inimesed olid väga õnnelikud.
•• Üks populaarne teema paranormaalsete nähtuste puhul on surm. Surnutega rääkimine, ülestõusmine…
Nii mõnigi on haavatav, kui on kaotanud lähedase. Kui selgeltnägija ütleb, et ta on saanud kontakti sinu vanaemaga, siis see lohutab. Kui aga küsid selgeltnägija abil vanaemalt, kuhu ta oma testamendi on pannud, siis vanaema ei ütle midagi. Vastab hoopis: „Oh kallis taevas, me ei mõtle maiste asjade peale. Head aega, ma armastan teid.” Vanaema ei ütle kunagi midagi kasulikku, lihtsalt ilusaid sõnu. Selgeltnägijad kasutavad sellist koodi.
•• Te olete reisinud paljudes maades, kas ebausk erineb maati?
Paar aastat tagasi tegin saatesarja Lõuna-Korea televisioonis. Nad teatasid mulle: tead, James, meil siin Koreas on selgeltnägijaid, kes teevad selliseid asju, millest sa kunagi kuulnud pole. Teevad imelisi asju. James, nüüd oled oma miljonist dollarist ilma. Läksin kohale, aga juba kahe-kolme tunni pärast sain aru, et kõik on nähtud-tehtud. Täpselt seesama, mis juba on kirjas raamatus „Hocus Pocus Junior” – see on 16. sajandi Inglismaal ilmunud nõiakunstiteemaline raamat. Erinevusi on rõivastuses, näoilmetes ja pisiasjades, kuid kokkuvõttes sama lollus.
