JAN KAUS: “Magnuse” poolt, Kõusaares kaheldes
Kadri Kõusaarest on tehtud ohver, kohtust kurja juur. Kõusaare enda juhtimisel on tekitatud mulje, et Eestis on alanud keelava kohtuotsusega uus, tumedam ajastu, et olukord on loovisikute jaoks oluliselt halvenenud, et (lõvi)osa loomingut võib hakata “Magnuse” saatuse tõttu kummitama keelustamine või tsensuur.
Ma ei jaga sellist ettekujutust. Arvan, et “Magnus” on üksikjuhtum ning siiani toodud paralleelid teiste loominguliste teostega on olnud ebatäpsed või eksitavad. Näiteks sobib kinoliidu esimehe Peeter Brambati sedastus, mille kohaselt “Magnuse” keelamine seab ohtu näiteks Andres Maimiku või Sulev Keeduse loomingu – kuigi Brambat vihjet ei täpsusta, eeldan, et ta peab silmas nende meeste teravaid dokumentaalfilme. Paralleel on paraku ebatäpne. Keeduse ja Maimiku teosed on varjamatult dokumentaalsed, Kõusaar väidab pärast kohtusaaga algamist, et tema mängufilmil pole mingeid otseseid dokumentaalseid seoseid ega tagaplaane.
Lisaks on räägitud, et nüüdsest ei tohi kirjandusteostes enam kasutada prototüüpe, vastasel korral on oodata nende jõulisi reaktsioone. Sedasi väites eiratakse näiteks mängufilmi ja romaani erinevusi: “Magnuse” küsimuses peab arvestama, et probleem seisneb ja teravdub konkreetses näitlejas, kelle loominguväline elu on olnud filmi aluseks või inspiratsiooniks – kuidas üldse saab luua kirjandusteoses analoogset situatsiooni? Muide, Kadri Kõusaare kahes romaanis eksisteerib mitmeid tegelasi, kelle taga võib ära tunda avaliku elu tegelasi – kuna romaanide puhul on tegu ühe autori ühemõttelise fiktsiooniga, pole mõtet kohtumaja külastada.
“Magnuse” probleemi ja kahemõttelisuse kese seisneb mängufilmi ja dokumentaalfilmi väljendusvahendite uudses kasutamises (nägin filmi umbes aasta tagasi). Loo ümbermängimine mängufilmi keelest dokumentaalfilmi keelde mõjub võimsa puändina ja tähistab “Magnuse” kunstilist saavutust. Ja suurimat probleemi.
Mõelge hageja peale
Öeldagu mida tahes, seos Mart Laisa isiku ja tema rolli vahel on võtmeküsimus. Laisk – vastupidi Kõusaarele – on piisavalt sirgjooneline, et seda seost mitte varjata. Ütleb ta ju ise: “Mind kritiseerib see film kõige enam ja ometi ei tunne ma end solvatuna.” Aga emale sellist võimalust – kritiseerida ennast ise, ennast ise “solvata” – ei antud. Argument, et ema prototüüp on kõrvaline tegelane, tundub siin tõesti kõrvalisena – piisab paarist stseenist, et teha temast ääretult ebameeldiv kuju. Seetõttu on võrdlus ükskõik millise kirjandusteosega arusaamatu. Võrrelda annaks siis, kui näiteks mõne romaanikirjaniku tegelase prototüüp kirjutaks teosesse oma dialoogi ja karakteri ise – või kahasse kirjanikuga – ning kujutaks sealjuures mõnd teist tegelaskuju negatiivselt, kusjuures selle tegelaskuju prototüüpi kirjutuslaua taha ei lasta. Veel üks paralleel tõmmatakse “Magnuse” ja näiteks Vaino Vahingu või Heino Kiige mälestuste vahele. Lõviosa Vahingu ja Kiige “objektidest” on avaliku elu tegelased, inimesed, kes omavad sümboolset kapitali ja kellel – või kelle esindajatel – on oskused ja vahendid ennast vajaduse või tahtmise korral kaitsta ilma kohtu abita. Ning Kiige ja Vahingu teoste puhul on tegu päevikuvormis mälestustega – kindla, jällegi dokumentaalsust sisaldava žanriga, millel on oma tunnused.
Minu meelest on Kadri Kõusaare käitumine küsitav eelkõige kahes plaanis. Esiteks – soovis õhutada hüsteeriat, väites, et nüüd muutub filmide tegemine raskendatuks või lausa võimatuks. Sedasi eirab autor oma vastutust näha “Magnuses” keerulist üksikjuhtumit, kus tüli mõlemal osalisel on oma head ja vead. Teiseks aga kasvav seoste eiramine Mart Laisa elu ja filmisündmuste vahel – soov panna kõiki unustama, et Laisa rolli ja filmi vormivõttestikku on maetud vähemalt osa praegusest tülikoerast. Kusjuures Mart Laisa roll ja filmi üllatuslik lõpp, kus provokatiivne üleminek mängufilmi laadist dokumentaalfilmi laadi toimub just Mart Laisa kaudu ja toel, on omavahel tugevalt seotud ja seda ei saa ju filmi autor eitada, ega ju?
Praegu on tekitatud olukord, kus paljud haritlased on üles ärritatud, mitmed neist pole arvatavasti tuttavad hageja argumentidega ega/või pole filmi näinud. Tüüpiline näide tuleb Delfis Andres Langemetsalt, kes väidab, et kohtu otsus on “loll”, kuigi ta “pole seda filmi vaadanud ega lähegi vaatama”. Samuti püütakse tekitada tunnet, et kohus ise “kargas” filmi keelama, mitte meeleheitel üksikisik, kellel puuduvad teist laadi või-malused enda kaitsmiseks. Tundmata asja tagapõhja, rünnatakse põhiseaduslikku institutsiooni, püüdmata seada ennast hageja olukorda – mõelgu näiteks kohtu lolliks pidaja, kuidas ta reageeriks, kui temaga arvestamata tehtaks tema elu mõne olulise-valulise sündmuse põhjal dokumentaalfilmi võtteid kasutav mängufilm, kusjuures mõni tema lähedane sooritaks filmis rolli, mille vastas seisab professionaalse näitleja mängitult groteskse jõletisena üks tuntud kirjandusteadlane?
Vaikivat ajastut pole
Kuigi “Magnuse” teemal on toimunud ka tasakaalustatud arutelu (näiteks diskussioon Margit Sutropi ja Olavi Ruitlasega eesotsas või Kristiina Davidjantsi sissevaade, esimesena mainitu 24. mai EPL-is, teine samas lehes kaks päeva hiljem), võib arvata, et mu kirjutisest võib lugeda välja nõusolekut “Magnuse” keelustamiseks ning soovi kehtestada “vaikivat ajastut”. Ei ja veel kord ei. Minu arust võiksid kõik seda filmi vaadata. “Magnus” on tõesti tugev debüüt, huvitava esteetikaga, sotsiaalselt ajakohase sõnumiga ja muidugi eetiliselt ambivalentse vormilise lahendusega teos. See, et ma pole nõus Kadri Kõu-saare mulle silmakirjalikuna ja krokodillipisarlikuna paistva käitumisega, ei tähenda, et ma olen filmi vastane. Ühesõnaga – olen “Magnuse” näitamise poolt, aga filmi autori retoorika tekitab ebamugavust.
“Magnuse” kaasus peaks juhtima tõsise ja sisulise aruteluni kunstiteose seostest päriseluga. Olen ka seda meelt, et kohtusaal pole sellise eetilise dilemma lahkamiseks kõige sobivam koht. Kuid minu meelest tuleks tõsiselt kaaluda, kas maksab rääkida uue ja sünge ajastu algusest – selleks pole mingit alust.
Samal teemal:
Kadri Kõusaar “Kunsti lõpp – raudtee algus?” EPL 28.05
