Jan Kaus: Vaprad rüütlid ja lambakari
Ma ei kuulu Memokraadi seltskonda, ma ei tunne isiklikult ei Daniel Vaarikut ega Silver Meikarit, Tarmo Jüristoga olen maha pidanud ühe diskussiooni, mis oli oma põhiolemuselt intensiivne vaidlus. Aga olgu sellegipoolest öeldud, et Reformierakonna hoiak ja käitumine – eelkõige see, kuidas asju öeldakse – on mullegi sügavalt vastumeelne. Samamoodi paljudele minu lähikondlastele, kellest mõjus osa pole ei kunstiinimesed ega arvamusliidrid.
Kõnealuses küsimuses võib lasta kõlada sel mõnevõrra triviaalsel ütlusel, et kõik kipub korduma. Inimesed, kes satuvad teostama võimu, hakkavad seda mõnikord pidama tõe kriteeriumiks. Pole midagi imelikku, kui praktiline tegevus seotakse asjade üldisema korraga, aga on problemaatiline, kui seda korda hakatakse pidama kõigutamatuks, vaieldamatuks.
Sellega seoses meenub Aristoteles, kes kirjeldab oma „Nikomachose eetikas” mõõdukust, tasakaalukust ja vahepealsust kui ühiskondliku toimimise ideaali. Vahepealsus ongi Aristotelese meelest hüveline hoiak. Tulemuslikuks koostoimimiseks on vaja hoida mõõtu – kodanikule tuleb kasuks näiteks julgus, aga mitte argus või hulljulgus, millest üks on julguse puudulikkus ja teine julgusega liialdamine. Selle valguses tundub Reformierakonna kriis selgelt mentaalne: erakond on kaotanud mõõdutunde, tasakaalukuse. Ülbus pole muud kui enesekindlusega liialdamine.
Tõsi, enesekindlust võib pidada Aristotelese vaimus ühiskondliku käitumise mõõdupuuks, ühe mõttelise sirge keskpunktiks. Tasakaalukat, mõistlikku enesekindlust võib määratleda meeleseisundina, mis on enda põhimõtetes kindel, kuid arvestab tõsiasjaga, et ühiskonnas on hulganisti jõukoldeid, mis võivad näha tõelust sootuks teise nurga alt ja mis seetõttu on olulised. Sellisele tasakaalule vastanduvad nii liigne enesekriitika kui ka liigne enesekindlus.
Inimese enesepilt tekib tema soovide, ihade, kujutluste ja seda ümbritseva maailma vastaspinges. Maailm, tegelikkus erineb alati inimese kujutlusest – see erinevus ajendabki inimest tegutsema. Lühidalt võib öelda, et liigse enesekriitikaga inimene võimendab maailma üle, ta on maailma suhtes ülitundlik, iga tegelikkusest saabuv signaal võib lüüa liigtundliku inimese rohukõrrena kõikuma, tegelikkus tundub talle liiga suur, keerukas ja võimas. Liiga enesekindla inimesega juhtub aga vastupidine: ta sulgub maailma ees, hakates tegelikkust lihtsustama, pisendama või suisa eirama. Ta lähtub oma peas kummuvast monoliitsest kujutluspildist, mis valib heterogeensest, eri kujutlusi tulvil tegelikkusest ainult endale sobiva.
Don Quijote näide
Don Quijote, kes luges mäletatavasti liiga palju rüütliromaane, hakkas pidama üht ülespuhutud kujutlust tegelikkuseks, lastes esimesel teist sügavalt moonutada: nii nägigi vapper rüütel lambakarjas vaenlaste armeed.
Reformierakonna juhtpoliitikud on don Quijotega küllaltki sarnased – nad on loonud kujutluse eduka majandusega ergo õnnelikust Eestist, ja see hiilgav pettepilt on nende pilgu hägustanud. Algsest don Quijotest eristab neid tõsiasi, et vastaste hulk terendab neile pisikese, pigem tüütute kärbestega sarnaneva lambakarjana. Liigne enesekindlus lihtsustab tegelikkust, kontakt tegelikkuse virvarri ja polüfooniaga väheneb, sest loodud kujutlusmaailm on peibutavalt eneseküllane. Kui inimese kujutlus hakkab ühel hetkel tunduma talle reaalsusena, siis on ka loogiline, et ta peab ennast selles talle tõelusena paistvas konstruktsioonis asendamatuks. Sellest ka vastuargumente pisendav, alandav ja naeruvääristav retoorika.
Olen tundnud sügavat hämmingut, et niivõrd paljud tipp-poliitikud pole võimelised tundma häbi. Aga järele mõeldes polegi ehk selles midagi imelikku, sest ka häbitunne annab tunnistust aktiivsest kontaktist ümbritseva tegelikkusega, oma kujutluse läbinägemist. Jaan Undusk on kirjutanud: „Ma ei arva, et häbi peaks arenenud isiksuse juures – erinevalt süüst – seostuma üksnes välise kontrolli ehk avaliku arvamuse mehhanismidega. Arenenud autundega inimene ongi ju see, kes on häbi interioriseerinud, st viinud avaliku arvamuse nii-öelda omaenda sisemusse...”
Siiski, omaenda sisemusse sulgunutel tasub lugeda kirjandusklassikat, tasub jälgida don Quijote või Emma Bovary käekäiku: ärkamine pikaajalise kujutluse magusast unest ja keerulise, erinevatest häältest koosneva tegelikkuse teadvustamine pole sugugi kerge ülesanne.
Karta on, et ärkamine tuleb, sest lambakari ulub üha tugevamalt. Ulg kipub paisuma ühendkooriks, mis kuidagi ei taha vapra rüütli kärbsepiitsa ees vakatada.
