Jan Trei: Milleks ja kellele tuleb Eestis ehitada uued koolimajad?

Seda kooliteemalist lugu kirjutades olen ainulaadses positsioonis. Kui haridus- ja teaduministeeriumi tellitud ning Praxise poolt läbiviidud viimatine Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020 leiab, et põhikoolide ja gümnaasiumide arvu tuleb Harjumaal vähendada „oluliselt“, siis Viimsi vallas on lood vastupidised – koole tuleb juurde teha.

Koolivõrgu ülevaate koostajad nendivad, et viimase kümne aastaga on õpilaste arv vähenenud viiendiku võrra, mis tähendab, et paljud koolimajad seisavad tühjana või nende käigushoidmine pole omavalitsustele majanduslikult mõttekas. Paljud omavalitsused üle Eesti on alustanud koolivõrgu korrastamisega, Harjumaal aga uuringu koostajate hinnangul veel mitte. Kahetsusväärsel kombel saab enamus eestimaalastest koolivõrgu korrastamise mõistest aru kui koolide sulgemisest. Enamasti seda nii ka mõeldakse otsustajate ja teoreetikute peades.

Reaalsuses aga tähendab see mõnegi omavalitsuse jaoks, Viimsi sealhulgas, muret, kuidas tagada pidevalt kasvava laste arvu juures vajalikul hulgal kodulähedasi koolikohti.

Üks lahendus, mis vähendaks koolikohtade probleemi Viimsi vallas, oleks riigigümnaasiumi loomine. Riigigümnaasiumi rajamisega vabaneks Viimsi koolis ligi 200 koolikohta. Viimsi riigigümnaasiumis võiks tulevikus käia umbes 400 kohalikku gümnasisti ning ülejäänud õpilased tuleksid Tallinnast ja Harjumaalt. Koolikohtade arv riigigümnaasiumis jääks 600 piirimaile.

Riigigümnaasium annab alati vaid kvaliteetseimat haridust. Seega on õpilastele tagatud eliitkoolidega võrreldavad võimalused. Kõigile õpetajatele tagatakse täistööaeg ning sellest tulenevalt ka korralik palk ning kvaliteetsed täiendkoolitused. Riigigümnaasiumi puhul on ka suur pluss see, et kool on vaba valla poliitilistest tõmbetuultest. Viimsi jaoks oleks ideaalne, kui riigigümnaasium avaks uksed juba 2017. aastal.

Seega ei tuleks rääkida ainult koolide ja kooliastmete sulgemisest ning vabanevate koolihoonete tulevikust, vaid koolivõrgu tasakaalustamisest selles tähenduses, et vakantsed või potentsiaalsed koolikohad peavad liikuma või tekkima sinna, kuhu liiguvad elama inimesed. Ilmselt on see paljude jaoks ebapopulaarne teema, kuid jaanalinnu kombel pea liiva alla pistmine ja paremale tulevikule lootma jäämine oleks veelgi rumalam.

Mainitud Praxise analüüsis viidatakse muu hulgas ka sellele, et omavalitsusjuhid ei soovi valijate hulgas ebapopulaarseid otsuseid langetada (loe: taas kooli sulgeda) poliitilistel põhjustel, sotsiaalsetel põhjustel kui kool on kogukonna keskuseks või siis ka ajaloolistel põhjustel – kui kohalik kool on kaua olemas olnud. Vaataks kolme eelmainitud põhjust aga teise nurga alt.

Inimesi ei saa sundida kuskil kindlas kohas elama

Valimistel osalevad ka need kohalikud poliitikud, kelle juhitud omavalitsustes on vaja juurde ehitada koolimaju. Ehk siis silmitsi tuleb seista tavapärasele vastupidise küsimusega – miks ei ole veel asutud ehitama uut koolimaja? Seega ei kaalu ühe piirkonna poliitilised põhjused kuidagi üle teise piirkonna omi. Tegemist on ühe ja sama küsimusega, mis peaks kokkuvõttes tagama selle, et iga laps saaks ühtlase ja konkurentsivõimelise hariduse. Seda on keeruline tagada, kui ühed ei saa rahapuudusel hoida senist kooli käigus ja teised ei tohi valitsuse kehtestatud laenupiirangute tõttu investeerida – sisuliselt ka rahapuudus – uue koolimaja ehitusse.

Kogukonna keskuseks kujunenud kooli sulgemine on kahtlemata keeruline otsus. Kui vallast on kadunud postkontor või pangakontor, siis enamasti on tegemist tagajärjega. Kohapeal pole lihtsalt inimesi, kes neid teenuseid tarbiks. Iga hinna eest kooli lahti hoidmine võib tekitada aga kummalise olukorra nagu mullu Pärnumaal, kus tegutsevas Massiaru algkoolis ei käinud ühtegi õpilast. Ka see kool oli ajaloolises majas ning pakkus varjualust külaseltsile ja laste laulustuudiole.

Veel ajaloost rääkides – seltsielu kuldaeg oli Eestis ligemale 100 aastat tagasi, mil maad kattis lugematu arv seltse ja ühendusi, mis pakkusid aktiivsematele inimestele erinevaid suhtluse ja koostöö vorme. Toona oli külade ja valdade taluperemeestele, kooliõpetajatele, käsitöölistele, poepidajatele ja ametnikele suuresti edasiviivaks jõuks rahvusliku motiivid ja eestlaste vaimuelu edasiviimise vajadus. Aastal 2014 külaseltsides enamasti rahvuslikku paatost ei leia, küll aga ühendab enamasti inimesi vajadus ühiselt midagi kodukandi ja selle elanike jaoks ära teha. Miks mitte näiteks kooli lahtiolemise nimel pingutama. See aga eeldab tegusa kogukonna ehk siis inimeste olemasolu.

Inimesi ei saa kuskil elama sundida – nad elavad seal, kus neile meeldib, kus on töökohad ning need “sihtkohad” muutuvad ajas. Kunagi oli selleks linn, maalt on linna liigutud läbi sajandite. Tööstuse areng tõi talupojad linnadesse tööd otsima, Eestis on Tallinn eri põhjustel inimesi magnetina tõmmanud nii Eesti ajal kui ka nõukogude ajal.

Nüüd on lisaks linnale inimesi üha enam tõmbamas välismaa – seda Soomest kuni USAni. 40 000 üle lahe liikunud eestimaalast on ka väga mõjuv põhjus, miks näiteks Helisingi Latokartono põhikoolis saab kakskeelset, eesti- ja soomekeelset haridust.

Praxise analüüs peab koolivõrgu muudatuse möödapääsmatusest rääkides oluliseks just demograafilisi arenguid. No aga lähtugem siis sellest ja riiklikku hariduspoliitikat kujundades ning koolikohti luues või sulgedes. Tõepoolest – arvestada tuleb Eesti piirkondlike ja halduskorralduslike eripäradega, kuid seda nii palju, et seda ei kompenseeritaks õpetajate töötasu või hariduse kvaliteedi arvelt.