Link kopeeritud!

Janar Siniväli: Mida õppida Nõukogude ajast?

 (40)

Janar Siniväli: Mida õppida Nõukogude ajast?
Janar Siniväli (erakogu)

Seoses minu hiljuti avatud maalinäituse temaatikaga olen sattunud mitmetesse aruteludesse Nõukogude aja teemal. See on mind pannud mõtlema, kas selle absurdse aja meenutamine on ainult minevikunostalgia või hoopis teenimatult alahinnatud õppematerjal.

Mida saaksime ise teha, et vältida toonaste jaburuste kordumist ja vanade huntide naasmist uues lambanahas?

Üks põhilisi meetmeid, millega Nõukogude võim rahvast kuulekaks voolis, oli tsensuur. See võimaldas programmeerida kodanikud just selle "tõega," mis impeeriumile kasulik. Tänane infoühiskond tundub sellele kosutav vastand – kuigi mõni peenike hääl on maininud struktuuride kallutatud jõudusid, on täna võimalik siiski igasuguseid vaateid levitada ja inimesed saavad nende hulgast vabalt meelepärase valida. Kuid kas rahvas ikka kasutab seda vabadust? Kas tänane üleinformeeritud inimene on oma otsustes arukam kui toonane, alainformeeritud inimene? Kahtlen.

Kui vanasti sundis infosulg lugema ridade vahelt ning järeldusi tegema, siis tänases infokülluses hulpivad inimesed kipuvad nähtusi järjest enam pealiskaudselt sildistama. Analüüsimiseks puudub lihtsalt aeg, sest uued uudised tulevad juba peale. Kuna ka haridussüsteem on meisse faktikultuse kultiveerinud, siis on inimene võimetu sulgema oma kõrvu üleliigse info ees ning usub naiivselt, et "ega üleliigne teadmine leiba küsi." Küsib aga küll – oma peakuplit prügikasti kombel kõiksugu pahnaga täites tuleb maksta lõivu analüüsivõime arvelt.

Samal teemal:

See ongi viinud äärmuslaste võidukäiguni meie inforuumis – nad teevad lihtsalt nii kõva häält, et see, kes kahe äärmuse vahel üritab mõistuse keeli kõneleda, ei pääse löögile. Sest alustuseks löövad mõlemad äärmused ta kohe ketserina risti ning lõpuks ei viitsi tavainimenegi analüüse kuulata – radikaalide hulgast pool valida ja Lunastajat oodata tundub palju efektsem.

Lihtne näide. Ilmselt ei ole ma ainus, kes on märganud, et tänane valitsusliit käitub Euroareenil enam mitte tõsiseltvõetava partneri, vaid agara ja tõsiuskliku kannupoisina, kes iga sealse mõttevälgatuse pidulikult seaduseks vormib.

Loe veel

Kuid kes tänasele, äärmuslikule valitsusele oponeerib? Ainult teine äärmus - liidu paadunud vastased, kes isoleeriksid meie riigi üleüldse kogu ülejäänud maailmast. Aga kus on niisugune mõistlik poliitiline jõud, kes ütleks: "Poisid, tänane suund on põhimõtteliselt õige – me vajame maailmas liitlasi. Lihtsalt iseennast peame neile turundama mitte kuulekate alamate, vaid võrdväärsete partnerite ja arvamusliidritena."?

Kumb äärmus on õigem

Või võtame majanduse. Tänane valitsusliit on üdini ratsionaalne ja lendab näidikute järgi. Jah, tuleb tunnistada, et statistiliselt lendame päris talutavalt – ei ole alla kukkunud. Kuid aeg-ajalt saame puulatvadega pihta küll, sest piloodid ei vaata aknast välja ega näe reaalset maailma. Hoolimata kosumisest suur osa rahvast ikkagi vireleb. Matemaatiliselt on küll võimalik aru saada, et riik saab jagada ainult seda raha, mis tal on, ning kellelegi palka juurde pannes, peab selle raha kusagilt ära võtma, aga mulle tundub, et tihti hoitakse kokku valest kohast.

Viimase aja probleemid riigiametites ja -ettevõtetes viitavad sellele, et raiskamist ja kokkuhoiukohti on ametnike kabinettide vaikuses küll ja veel. Aga jällegi - puudub poliitliline jõud, kellel oleks tahet sellest ringkaitsest läbi murda, avalikku sektorit remontida ja suunata raha sinna, kus seda tõesti vaja on. Sel aastal on vähemalt üks probleemse asutuse tippjuht saanud preemiat ja teine vallandamisel hiigelhüvitise. Kõrget töötasu põhjendatakse kõrge vastutusega. Aga kumbki neist ei ole oma haldusalas toimunud kahjude eest vastutanud!

Tänasele olukorrale oponeerijate hulgas ei ole aga neid, kes sooviksid olemasolevat remontida, vaid jällegi ainult äärmuslased - sotsialistlikud rühmitused, kelle arusaamad majandusest meenutavad aegu, mil kodumaa ettevõtlikumad talumehed külmale maale viidi, et nende taludest ühisvara teha.

Näiteid, kus võitlus toimub põhimõttel "kumb äärmus on õigem," toimub meie ühiskonnas aga paljudel aladel – kaevikusõjad, kus valida on vaid olemasoleva äärmuse ning sellele radikaalselt vastanduvate jõudude vahel. Aeg on meil, rahval, mitte leppida äärmustega, vaid hakata nõudma toimivaid terviklahendusi. Aga omalt poolt peame olema valmis neid lahendusi kuulama ja eelkõige kaasa mõtlema. Kõige esimene samm selleks on ka ise hakata eelistama info piiritule ahmimisele analüüsimist.

Mida selleks teha? Alustuseks tuleks endani jõudva info hulka kontrollida, mitte valimatult iga rämpsinfot endast läbi lasta. Näiteks loobuma hommikuti raadiojaamadest, mis igal täistunnil lühiuudiseid edastavad. Mis kasu on sellest, et tuhanded inimesed alustavad iga oma päeva rusuva teadmisega, mis maailmas jälle halvasti on? Võtkem parem õhtul aega ja kuulakem mõni põhjalikum raadiosaade ja lugegem analüüsivaid artikleid.

Illusioon avalikust debatist

Ehk ronivad sedamoodi kivi alt poliitikasse ka need, keda me tegelikult ootame. Oma soovide sõnastamine on nende täitumise juures kõige keerukam osa – ja niikaua kuni me ise ei oska soovida muud kui "praegune valitsus on üdini jama, soovime vahetust," on meie alternatiivideks ainult käputäis kinnisideedega radikaale, kes puhtalt vastandumisele rõhudes ja ilma toimivaid lahendusi omamata enda tähetundi ootavad.

Üleinformeerimine muide ei ole paranoiline vandenõuteooria – seda näeme pidevalt – kui keegi poliitik satub skandaali, proovib ta kõigepealt seda varjata nagu Nõukogude ajal ning kui see ei õnnestu, hakkab tema õukond massiliselt erinevaid uudiseid vorpima (hoopis teistel, soovitavalt provokatiivsetel teemadel), mis algsel skandaalil ununeda laseksid.

Sellised võtted aga toimuvad igas eluvaldkonnas. Infosse uputatud inimese anlüüsioskus saab lämmatatud, äärmused õhutatakse omavahel valjuhäälselt sõdima ning see loob rahvale ainult illusiooni avalikust debatist.

Just koledates ja absurdsetes aegades avaldub inimestes väärtusi, mida peaks rahuajalgi meeles hoidma – sõjas on nendeks näiteks vaprus ja aated. Nii tulid ka nõukaaja pilvise taeva taustal esile mitmed inimomadused, näiteks info analüüsimise oskus. Parim, mida rahvas oma minevikukannatustega teha saab, on vältida nende kordumist ja tuletada meelde seda head, mida kole aeg nendes endis esile sundis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare