Link kopeeritud!

Janek Mäggi: Pevkuri ristilöömine aitab teeröövlid taevasse

 (159)
Janek Mäggi: Pevkuri ristilöömine aitab teeröövlid taevasse
kollaažEkspress Meedia

Reformierakond, kui vaadelda tervikuna, on kõige enesekindlam, võimunäljasem ja vajadusel ka verejanulisem erakond Eestis, kirjutab suhtekorraldaja Janek Mäggi.

Armastus võib olla kapis või sahtlis ja keegi ei näe teda. Kõik külalised väidavad, et nemad küll selles kodus armastusega ei kohtunud. Ja kui ta kapist välja võetakse, väidavad kõik, et see on diplomaatia, mitte armastus. Või pragmaatiline viis valimiste võitmiseks. Ja hiljem valitsemiseks.

Üks president õnnitleb teist, kuigi püüab jätta muljet, et läbi hammaste. Tema ju õnnitles mind ka! Üks suur juht sõidab rongiga teisele külla, kuigi vaatlejad püüavad jätta muljet, et rong oli virtuaalne. Suure riigi presidenti kirunud poliitikud kohtuvad temaga heldinult, kallistavad ja musitavad ning ütlevad, et see on puhas formaalsus, etikett. Kui suure riigi president loeks kõike, mis tema kohta on kirjutatud, ei oleks tal mitte kellegagi kohtuda.

Muidugi ei ole armastust olemas, see on infosõjaaegne ajukeemia rünnak, mida me iga päev taluma peame. Tipp-poliitika Cuba Libre (tõlge: vaba Kuuba) kokteilid on tavapärased ka Eestis. Rumm Colaga läks USAs kaubaks ka siis, kui John Doe Kuuba sigareid mekutada ei tohtinud.

Poliitiline hüsteeria häirib tavakodaniku igapäevaelu palju. Kui 30 aastat tagasi pandi omasoolisega lähisuhtes olev inimene kolmeks aastaks vangi, siis täna on tal paljudes riikides õigus armastatuga abielluda ja lapsi adopteerida. Inimesed on samad, teod on samad, aga poliitika väga erinev.

Samal teemal:

Võime kindlalt järeldada, et väga paljud arusaamad, mida tänased poliitikud kuulutavad kui absoluutset tõde, on 30 aasta pärast pehmelt öeldes kohatud. Liechtensteinis said naised viimase Euroopa riigina valmisõiguse 1. juulil 1984 korraldatud rahvahääletuse tulemusel. See riik oli hullem kui NSVL – kui analüüsida elementaarseid õigusi ajadistantsilt.

Poliitiliste ideede rumalust kraadiklaasiga ei mõõda

Liiga tõsiselt ei saa võtta ühtegi riiki ega riigijuhti, poliitikat ega poliitikut. Vaimne piiratus käib kõige rohkem kaasas kõige enesekindlamate poliitikutega. Ükspäev ta peksab kedagi, teine päev jälle andestab ja armastab. Kuigi bioloogid teavad, et inimesele ei saa peale eostumist enam midagi juurde panna (saab ainult ära võtta – käe, jala, mõistuse), on selline usk siiski olemas.

Poliitikud tahavad muuta meid kellekski, kes me ei ole. Prantsusmaal tuleb peagi kooli minna kolmeaastaselt, et riik saaks pesta laste ajud puhtaks terrorismist ja äärmuslusest. Kuid Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei mõista, et kolmandal eluaastal on ta juba lootuselt hiljaks jäänud. Lapse materjal pannakse paika eostumisel ning koolitee peab äärmuslaste ja terroristide sünni vältimiseks algama enne suguakti.

Kultuuri ja hariduse heroiseerimine on ohtlik just seetõttu, et kultuur väsib (nt luule kuumus 70-80ndatel ja praegu) ning hariduse sisu muutub – ratsutamine, tantsimine ja retoorika pole enam kõrgintelligendi iseenesest mõistetavate oskuste osa. Millest on kahju, sest valdav osa Eesti poliitikutest ei suuda ennast mõtteselgelt, arusaadavalt ja hea diktsiooniga väljendada. Kultuuri muutumine, traditsioonidest ja rajasõltuvusest loobumine ei pruugi kaasa tuua uut hingamist – võib tuua hoopis hingetuse. Kõlupäisuse ja mõistuspärasuse metamorfoosi.

Helmed palusid, et Reformierakond mõtleks nende peale

Reformierakonna võime Eesti avalikku arvamust enda kasuks ümber kujundada on elegantne. Kes oleks veel kaks aastat tagasi arvanud, et EKRE on parim erakond, kellega moodustada järgmine valitsus? Välisminister Mart Helme ning sotsiaalkaitseminister Martin Helme on kohvrid kokku pakkinud ja valitsusrongile teele sättinud. Kaabude ja tõrvikute mehed teavad, et tänasel valitsuskoalitsioonil on elu ja surma küsimus pärast valimisi samas koosseisus jätkata, kuid neil on puudu kõige tähtsamast – toetusest, ehk tänaseid numbreid homseteks tõlkides: valmispäeval häältest.

Reformierakond, kui vaadelda tervikuna, on kõige enesekindlam, võimunäljasem ja vajadusel ka verejanulisem erakond Eestis. Hanno Pevkur võib olla saamatu või isekas, kuid tema aadri laskmisel oli lisaks isiklikule vimmale ka väga kaalukas ratsionaalne argument – kaasajal ei sobi mees juhtima ei riiki ega ettevõtet, perekonnast rääkimata. Ta ei suuda mõjuda hurmavalt ja luua kestvat turvatunnet. Ta on ahistaja, jobu või alimentide maksmisest kõrvalehoidja. Alahoidlik inimene arvab avalikult täna nii.

Loe veel

Suva see, millega. Kirjuta aga kirju ja oled kuulsam kui Anne Veski (Eesti staar nr 1, Kantar Emori värske uuring). Edgar Savisaare praktikate 100%-line üle võtmine avaliku arvamuse voolimisel on andnud parima toetusprotsendi. Kristen Michal lubab ennast hea meelega koos Jeesuse kuju võtnud Pevkuriga risti lüüa, kui ristilöömise tulemuseks on koht taevas ehk uues valitsuses. Isegi siis, kui pinginaabriks lepitamatu „vaenlane“ Pevkur.

Luuka evangeeliumi 23. peatüki 39.-43. salmis seisab: „Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!” Aga teine sõitles teda: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.” Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”

Üks teeröövel, kes Kristus Hannoga risti löödi ja andestust palus, on EKRE-meeste koondkuju. Jevgeni Ossinovski, kelle kuldsuu Jürgen Ligi sisserändaja pojaks ristis, on aga pigem ülbe teeröövel, kes Messiaga kurjustas. Teel põrgusse. Kaja Kallas on Saulusest Pauluseks saanud apostel. Hoogne sisekriitik, kelle sõnavõtud pole sugugi erakonna kõigi juhtide seas heaks kiidetud olnud. Kelle ta paradiisi kaasa võtab, pole veel teada.

Kes kelle nurka paneb?

Muidugi on Eestis võimalikud ka teistsugused koalitsioonid, nt Reformierakonna ja Keskerakonna oma, kuid võimalusel seda välditakse. Jüri Ratase ja eriti Jevgeni Ossinovski nurka panemine (eks see opositsiooni kupatamine üks Siberisse saatmine ju on) näib kindlasti hädavalik kättemaksu- ja karistusoperatsioon peale kahele aastale lähenevat sunnitud veganlust, täpsemalt freegan’lust (inimesed, kes on nii säästlikud, et söövad ainult tasuta toitu, nt tähtaja ületanud kaupu jms).

Kuigi ühe parlamendierakonna (või ka kahe) ukse taha jäämist peale järgmisi riigikogu valimisi on põhjendatult ennustatud, on nimede väljakäimine ennatlik. Kampaania läheb tõsiselt lahti siiski sügisel ning kuldsuid ja hõbehambaid, kes tulevikustaaridena areenile ratsutavad, me veel ei tea. Mitu võimekat gladiaatorit on ju jõude. Marek Helm. Peagi ka Riho Terras. Kui välja tuua vaid mõni.

Eriti tark oleks teha üks nimekiri, kuid sellist eneseületusvõimet nagu Reformierakonnas, neist hetkel ei kiirga. Vana armastus võib siiski ellu ärgata, kui surm silme ees.

Sotsiaaldemokraatide häda ei ole mitte inimesed, vaid ideoloogia. Eestlased vist ei taha nii palju riiki oma ellu, kui sotsid pakuvad. Nimesid ju on, aga maine on punane. See ei lähe kaubaks.

Ei ole ka välistatud, et aasta pärast jätkab sama koalitsioon. Kui nad suudavad ühtekokku üle poole kohti saada, jääb Jüri Ratas ametisse. Sest miks peaks Ratas minema Kaja Kallase valitsuse keskkonnaministriks, kui ta saab olla Jevgeni Ossinovski valitsuse peaminister? Reformierakonna toetus on suur ka see tõttu, et ta ainus tõsine alternatiiv liberaalse-edumeelse maailmavaatega inimesele. Uut jõudu, mis sellele kohale pretendeeriks, ei paista kuskilt. Sõõrumaa ja Mõisa köis lohises valusalt. Võib vabalt juhtuda, et koalitsioon ja opositsioon vahetavad kohad ning Vabaerakond kas sulandub IRLi või jääb mängust välja.

Lugu ilmus algselt portaalis Edasi.org.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare