Kolmest mehest, kes koalitsioonilepingu sõlmimisest teatasid, on ta ainus, kelle tool otseselt ei kõigu – Urmas Reinsalu on esimehe kohast loobunud, Sven Mikser kaalub seda ja isegi kui Mikser proovib jätkata, võib ta Jevgeni Ossinovskile alla jääda. Reformierakonna 19protsendiline toetus on number, mis on sisuliselt sama Vabaerakonna 18 protsendiga. Üheksa protsenti kaotust on valus, valus.

Kogu Eesti ühiskond on (välisel, võib-olla pealiskaudsel vaatlusel) aru saanud, et see, mis kokku lepiti, on täielik jama ning need, kes selle kokku leppisid, oma kohta ei vääri. Kui Reinsalu ja Mikser lähevad varumeeste pingile, võib oodata sama saatus ka Rõivast. Paljusid inimesi häirib, et riiki juhivad poisikesed, seda ka Reformierakonna sees. Halli pead aga paari kuuga ei saa. Ja kui saab, ei ole see tervislik.

Suur probleem Reformierakonna toetajate jaoks oli ka see, et kui aasta tagasi tõid uut hingamist mitte ainult Reformierakonna uued näod Anne Sulling ja Maris Lauri, vaid ka sotside Helmen Kütt, Urve Palo ning Jevgeni Ossinovski, siis valimiste järel tundus paljudele, et aeg keerati tagasi ning asjad, milles Reformierakonda mitu aastat on süüdistatud (arrogantsus eelkõige), lähevad edasi. Nüüd, kus hääled käes, võib vähemalt kolm aastat järjest “tuima panna”, sest see ei mõjuta midagi.

Erakondade reitingute edasine käekäik sõltub esialgu rohkem sotside ja IRLi valikutest. Kadri Simson pani Reformierakonnale pommi: “Keskerakond on valmis Reformierakonnaga koalitsiooni tegema küll, kui Reformierakond nõustub klassikalise ettevõtete tulumaksu taastamise ja astmelise tulumaksuga.” See on Reformierakonnale vastuvõetamatu tingimus.
Taavi Rõivasel on Keskerakonnaga tehtava koalitsiooni peaminister olla peaaegu võimatu: nii palju sõnu süüa ei suuda isegi Rõivasest veelgi paremas füüsilises vormis olev spordilemb. Ta on selge sõnaga lubanud, et tema sellist koalitsiooni ei tee.