Valitsemise kõnepruuki on vaja muuta sõbralikumaks. Praegu on jutt tuim, kantseliitlik (ilma ühegi kandva kujundita) ja kulunud: katteallikaid on vaja. Ei ole vaja muuta Eestit sotsiaalselt tasakaalustatumaks.

Vaja on täiesti midagi muud sellest, mis hetkel kõlab.

Positiivset programmi on vaja, mis seda sotsiaalset tasakaalustatust aitaks luua. Näiteks: 1) Rahvaarv 3 miljoni inimeseni. 2) Majanduskasv vähemalt 5%+ aastas. 3) Rohkem majandust annab rohkem riiki, mitte vastupidi. Kui on rohkem inimesi, on rohkem nõudlust, on rohkem makse ja saab olla sotsiaalsem.

Inimesi tuleb motiveerida. Praegu kõlab ikka see, et riik peab aitama inimesi (kes hädas on). Tegelikult peavad ikka inimesed aitama riiki. Siis on vähem inimesi hädas.

Vabandamine oli tubli, kuid praegu kisub asi kiiva just seepärast, et valitsus ei mõju särasilmse meeskonnana. Ossinovski ja isegi Padari avaldused loovad tunde, et Rõivas on üksi. Partnerid peavad militaarselt öeldes “katma”, kui peaminister rünnakule suundub. Praegu saab ta aga kuule omade (koalitsioonikaaslaste) käest. Tundub, et sotsid otsivad võimalust. Mikser sobib paljude poliitikute arvates peaministriks paremini kui Taavi Rõivas.

Peaminister peab suutma ka tsiteerida autoriteete - kellele tema arvamused toetuvad. Ainult iseenesetarkusest ei piisa, see ei ole veenev. Tsitaadid näitaks tema lugemust ja avaliku arvamuse jaoks tähtsate teemade/filmide/teatrietendustega kursisolekut. Peaministril võiks olla ajakirjandus- ja kirjandusnõunik, kes talle tähtsad tekstid/mõtted ette söödab. Nutitelefoni sellised reeglina iseenesest ei jõua. Ainult Delfist ja Postimees Online’st ei piisa. Taavi Rõivas peab mõistma: “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.” Lennart Meri, puhas kuld.