Jänes, Rebane ja Ilves Euroopa filmi suures plaanis
Ikka kiruti staaride vähesust ja kohalike poliitikute suurt hulka. Kuid milleks hollywoodilik glam, kui üritus ise on Oscari-gala antipood ja vana Euroopa filmikunsti suursündmus, mille korraldamiseks pihikut lõhki ei pingutata? Tundub, et selles osas jätkati ka PÖFF-i ava- ja lõpustseremooniate kergele kaosele omases euroopalikus traditsioonis. Jättes kõrvale punasele vaibale jõudnud sulgedega Siska, tippmeikarid, presidendiproua kleidi, luuserpoliitikud ja keskerakondlased, tundus, et ka üritust kommenteerinud filmifriikidel Karlo Funkil ja Ilmar Raagil tekkis glam’i ja sisu vahel kerge dilemma. Kas peaks kommenteerima punasel vaibal saabujaid (keda nagunii enamik ei tunne) või sukelduma filmikultuuri? Ehk oli ETV-l samasugune dilemma? Raag küll rõhutas korduvalt, et režissöör on sakslane ja telepilt rahvusvaheline, kuid ikkagi oli raske uskuda, et läänlasest režissöör nii sageli Jänese, Rebase või Ilvese kaadrisse laseb. Kommentaatorid suutsid kiiresti vabandada kutseliste tõlkide puudumist ja tegid juttu ümber pannes oma parima, aga see tekitas rohkem segadust kui tõlkes kaduma läinud tõde. Originaalheli keerati maha, subtiitrid kadusid ja kommentaatorid ekslesid oma mõtetes. Selle tõttu läksid kaduma mitmed hingelised sõnavõtud, kaasa arvatud Juliette Binoche’i, Wim Wendersi ja Roman Polanski oma. Ehk oleks sünkroontõlk subtiitrimasina taga end siiski ära tasunud? Või oleks pidanud hoopis mõtlema monteeritud salvestusele? Kui jätta kõrvale punase vaiba kõrval kõlanud koorilaul, siis oli eestilik lisand, mida galale anti, minu meelest suurepärane. Kui EFA eesmärk on tutvustada kohalikku kultuuri, siis minu arvates andis see Tallinnast ja Eestist huvitavama pildi, kui Eurovision seda eales on teinud.
Kuku pikali!
Esiteks olid suurepärased Jaak Kilmi lood lihtsate eesti inimestega, kes Euroopa filme kommenteerisid: kalur Kalasadama turult, kuduja lõngapoest, kaks sitket vene vanameest spordisaalist, arhitektipreili lennukiangaaride katuselt ja minu vaieldamatu lemmik – kurt Estonia klaverite meister, kes kommenteeris türklaste väikese sõnatuks jäänud poisi Yusufi filmi „Mesi”. Teiseks pidin ma toolilt maha kukkuma, kui kuulsin gala taustaks lavabändi improvisatsioone eesti filmimuusika teemadel – kõigepealt tulevad meelde „Nukitsamees” ja „Mehed ei nuta”. Ka ETV tütarlastekoori ja Aarne Saluveeru ülesastumine oli igati lahe ja kompleksivaba. Eriti tore oli õhtujuhi Anke Engelke etüüd koori eeslauljana. Kes iganes kirjutas õhtujuhtide teksti, oli seda teinud huumorimeelega. Suurepärase saksa koomiku Engelke kõrval üles astunud Märt Avandi rollist oli pisut raske aru saada. Pidi ta olema kohmetu keskaegsest linnast pärit maapoiss, kes pole lennukit näinud, ja muutuma siis glamuurseks staariks? Kerge kohmetus professionaalse esituse kõrval ju ei kadunud? Aga miks ka mitte? Mis need eurooplased siis tulevad meile oma kultuuri ja euroga eputama! Nagu Engelke ütles, tuleb selle eest maksta nii iirlastele, kreeklastele kui ka proua Sarkozy kingapoele. Ja üldse – kas Avandi ikka tegi tasuta tööd, nagu sketšist mulje jäeti? Ma arvan, et see ei lase mul ega paljudel teistel eestlastel veel kaua und silma.
