Janno Zõbin haldusreformist: maaelu viimaste aastate kurbmängu jälgides jääb tunne, et päästvat valget laeva ei paista kusagilt
Inimeste kodukant saab konkurentsivõimelisemaks ning koduvald või -linn suudab täita kõiki ülesandeid, mida laiendatav autonoomia ette nägema hakkab. Emotsioon on ülev ja saavutatu näib kaalukas. Midagi olulist on üldpildilt aga siiski puudu.
Selles, et osa omavalitsusi kaotavat ja kulusid kokku tõmbavat haldusreformi tegema pidi, paistab tänaseks valdav enamus Eesti maapiirkondade inimesi (on ka erandeid, nagu tõestas eilne näide Hiiumaalt) ühel meelel olevat. Üksikud liitmisele vastu astunud vallajuhid ja sisemised ühinemisnaginad on samuti protsessi loomulik osa. Muidugi tingib reform ka ühiskonnas terve rea sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi muutusi, millega võib küll spekuleerida, kuid mida juba paar aastakümmet ette ei saa täpselt ennustada.
Eestit juhtinud valitsused on reformidega viimase saja aasta jooksul ju alati inimestele mõelnud, vaatamata sellele oleme poliitiliste maaelumängudega jõudnud lõhkise küna ette: kogukonnaelu kohalikus plaanis, väikesed erandid väljaarvatud, sisuliselt ei toimi, infrastruktuuri üleval pidada on keeruline ja Soomes tööreisidel käijaid on liiga palju. Samuti annab maal jätkuvalt tooni sotsiaalne kihistumine, mis ressurssi omavate ja selle puuduse käes vaevlejate vahel on ehk suurim pärast iseseisvumist.
Buss käib korra nädalas
Jõukama ja kindlama seljatagusega maaelanikkonna künka otsast näib asi selge ja lihtne. Kui on tugevam ja paremini organiseeritud omavalitsus, sõidetakse autoga 20 kilomeetrit rohkem või suheldakse ametnikuga, kel loodetavasti suurem pädevus. Samas jääb vaesem ja viletsam elanik, kes niigi ääremaal elab, ametlikest instantsidest veelgi kaugemale.
