JEFFREY D. SACHS: Ühe finantskriisi juured
Nüüd paistab surutis kindlana. Teiseks ei näi Fedi (“Fed” on USA föderaalreservi laialdaselt kasutatav lühend – toim.) tegevus olevat tõhus. Kuigi intressimääru on kärbitud ja Fed on jaganud heldelt likviidsust rahapuuduses pankadele, kriis süveneb.
Suurel määral põhjustas kriisi tegelikult Fed ise, aidatuna Bushi valitsuse soovmõtlemisest. Üks peasüüdlasi polnud keegi muu kui föderaalreservi eelmine juht Alan Greenspan, kes jättis Fedi praeguse esimehe Ben Bernanke kohutava olukorraga silmitsi. Kuid Bernanke oli Fedi juhatuses ka Greenspani-aastatel ega suutnud kasvavaid probleeme samuti korrektselt diagnoosida.
Praeguse finantskriisi otsesed juured on 2001. aastas, keset internetiäribuumi lõppu ja 11. septembri terrorirünnakute ‰okki. Siis keeras Fed majanduskasvu aeglustumisega võitlemiseks lahti rahakraanid. Fed pumpas raha USA majandusse ja kärpis oma peamist intressimäära – föderaalreservi baasintressimäära – 2001. aasta augusti 3,5 protsendilt kõigest ühe protsendini 2003. aasta keskel. Intressimäära hoiti liialt madalal liiga kaua.
Monetaarne ekspansioon teeb üldiselt laenamise hõlpsamaks ning alandab vastavaid kulusid. Samuti kaldub see nõr-gendama vääringut ja suurendama inflatsiooni. Kõik mainitu hakkas juhtuma ka Ühendriikides.
“Soodsad” laenud
Üldiselt on tõsi, et madalad intressimäärad kannustavad kodusid ostma, aga sel korral, nagu nüüdseks on hästi teada, lõid kommerts- ja investeerimispangad uusi finantsmehhanisme, et laiendada eluasemelaene ka neile, kelle krediidivõimelisus oli madal. Fed keeldus sellist kahtlast tegevust reguleerimast. Pea-aegu igaüks võis maja ostmiseks laenu võtta väikse või isegi olematu omafinantseeringuga ning aastateks tulevikku lükatud intressimaksetega.
Kodulaenubuum juurdus ning muutus ennastsüvendavaks. Ulatuslikum majade ostmine kergitas eluasemete hindu, mis pani pangad arvama, et on turvaline laenata raha ka neile, kellele tavaarusaama järgi laenu anda ei saaks. Lõppude lõpuks, kui nad ei suuda oma laenukohustusi täita, omandavad pangad maju, mille väärtus järjest tõuseb. Umbes niimoodi see teooria käis. Loomulikult töötab see lähenemine vaid niikaua, kui kinnisvara hinnad tõusevad. Kord, kui need saavutavad tipu ja hakkavad langema, karmistuvad laenutingimused ning pangad avastavad enda omanduses kinnisvara, mille väärtus ei kata võlgade oma.
Hämmastav, et Fed vaatas Greenspani juhtimisel kõrvalt, kuidas laenubuum hoogu kogus ning siis suurel kiirusel krahhi poole liikus. Oli küll mõningaid skeptikuid, ent finantssektoris endas neid eriti ei leidunud. Pankadel oli tuli takus, et koguda uusi laenumakseid ning anda juhtkonnale igasuguseid piire ületavaid lisatasusid.
Olulisel hetkel 2005. aastal, kui Bernanke oli Fedi juhatuses, aga mitte veel selle esimees, kirjeldas ta eluasemelaenude buumi kui mõistliku ning hästi korraldatud finantssüsteemi peegeldust, mitte ohtlikku mulli. Ta väitis, et hiiglaslik kogus väliskapitali voolas USA pankade kaudu eluasemesektorisse, sest rahvusvahelised investorid hindasid kõrgelt “riigi rahaturgude sügavust ja kogemustepagasit (mis muu hulgas on majapidamistel võimaldanud hõlpsalt pääseda kinnisvararikkuse juurde).”
Mulli lõhkemine
2006. ja 2007. aasta jooksul saavutas tipu finantsmull, mis nüüd hävitab endisi vägevaid rahandusinstitutsioone. Pankade bilansid olid tolleks ajaks täidetud hiiglasliku hulga riskantsete eluasemele seatud hüpoteekidega, pakituna keerulistesse vormidesse, ning see tegi riskide hindamise keeruliseks. Pangad hakkasid laenuandmist aeglustama ning lepinguliste kohustuste täitmata jätmine seoses hüpoteekidega kasvas. Eluasemete hinnad kerkisid tippu, kui laenamine aeglustus, ning hakkasid seejärel langema. Kinnisvaramull lõhkes läinud sügiseks ning suurte hüpoteegivaldustega pangad hakkasid teatama tohututest kahjumitest, mis olid mõnikord piisavalt suured terve panga enda hävitamiseks, nagu Bear Stearnsi puhul.
Kuna eluasemeturu kokkuvarisemine vähendas kulutamist, on Fed püüdnud vältida majandussurutist ning aidata haprate bilanssidega panku, kärpides intressimäärasid alates 2007. aasta sügisest. Aga sel korral ei voola suurenev rahapakkumine mitte elamuehitusse, vaid pigem tooraine- ja valuutaspekulatsioonidesse.
Fedi lõtv rahapoliitika kütab nüüd pigem rohkem inflatsiooni, kui aitab kaasa majanduse taastumisele. Toornafta, toidutoorme ja kulla hind on hüpanud ajaloolistesse kõrgustesse ning dollar on odavnenud ajalooliste madaltasemeteni. Üks euro maksis selle kommentaari kirjutamise ajal umbes 1,60 USA dollarit, olles kerkinud sellele tasemele 2002. aasta jaanuari 0,90 dollarilt. Aga majandussurutist meeleheitlikult vältida püüdev Fed kallab süsteemi üha rohkem raha, tugevdades inflatsioonisurvet.
Stagflatsiooni oht
Buumi kütnud Fed ei suuda nüüd vältida USA majanduse lühiajalist tagasilangust ega võib-olla isegi ka hullemat. Kui Fed jätkab liiga tugevalt rahapakkumise suurendamist, ei suuda ta ära hoida majandussurutist, kuid võib selle asemel tekitada stag-flatsiooni – hindade tõusu koos majanduslangusega. Fed peaks kandma hoolt selle eest, et vältida mis tahes likviidsuskatkestust, kuid hoidma samal ajal inflatsiooni kontrolli all ning vältima seda, et riskantseid pangalaene päästetakse õigustamatult maksumaksjate poolt.
Kogu maailmas võib esineda mõningaid niisuguseid mõjusid, kuna osa välispanku on hoidnud oma bilanssides USA rämpslaene. Halvemal juhul võib maad võtta suurem üldine finantskriis. Ent praegu on olemas veel võimalus, et USA tagasilangus piirdub suuresti tema endaga, kuhu eluasemeturubuum ja
-krahh ju kontsentreerus. Minu arvates jääb kahju muu maailma majandusele piiratuks.
•• Majandusteadlane Jeffrey Sachs on Columbia ülikooli professor ja ühtlasi sealse Maa instituudi direktor. Samuti on ta ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni erinõunik. Varem on ta muuhulgas nõustanud majanduskriiside lahendamisel Boliivia, Poola ja Vene valitsusi. Tema uurimisvaldkondadeks on näiteks rahvusvahelised finantsturud, üleilmastumine, rahvusvaheline majanduspoliitika koordineerimine ja riikide üleminek turumajandusele.
Copyright: Project Syndicate, 2008
Kommentaare
Maris Lauri
Hansabank Markets,
makroanalüütik
Üldjuhul eelistatakse (majandus)poliitiliste valikute tegemisel lühiajalisi eesmärke, pikaajalised ei tundu olevat nii tähtsad. Teine inimlik joon on see, et probleeme ei taheta näha nende tekkimisel, vaid loodetakse, et asjad lahenevad iseenesest. Sageli see nii ei ole. Lõpuks, väga raske on õppida teiste vigadest, loodetavasti suudetakse vähemalt iseenda vigadest õppida. USA pole mingi erand: Saksamaa ja mitme teise Euroopa Liidu riigi lähiminevik ja olevikki viitavad sellele, pole siin erandiks ka Baltikum ja Eesti. USA majanduse suuruse juures on aga kurbloolisus selles, et ühe riigi poliitikute ebaõnnestunud valikud ei mõjuta mitte üksnes selle riigi elanike käekäiku, vaid kogu maailma majandusarenguid.
Madis Toomsalu
LHV analüütik
Kuigi USA keskpangale on ette heidetud, et praegused meetmed ei tööta, siis ilma abinõudeta oleks majanduse olukord veel keerulisemas seisus. Krediidituru usaldus ei taastu üleöö, kuid on olemas esimesed järkjärgulise paranemise märgid. Lisaks on föderaalreserv muutunud majanduse probleemide lahendamisel paindlikumaks, pakkudes laenu ka investeerimispankadele ning aktsepteerides tagatisena samu ebalikviidseid varasid, mis finantskriisi üldse põhjustasid.
Kuna tegemist on aastakümnete raskema kriisiga, ei suuda monetaarpoliitika üksi majandust päästa. Seekord tuleb appi ka riik ning lähiajal algavad maksutagastused võivad kolmandasse kvartalisse tuua pöörde. Kuigi riiklik stimuleerimine on ajutise iseloomuga, võib see tähistada inimeste suhtumise ning trendi muutust. Lisaks liiga kaua madalal hoitud intressimääradele peitub praegusele kriisile eelnenud buumi teine põhjus finantssektori vankumatus usus, et kiiret kasvu võib projekteerida lõputusse tulevikku. Krediiditingimused muutusid naeruväärselt leebeks ning irooniliselt võib öelda, et laenukõlblikuks tunnistati igaüks, kes suvatses panka kohale ilmuda. Järgmine ohumärk ilmnes, kui erinevad laenud kokku pakiti ja investoritele maha müüdi. Kuna selliste instrumentide riski oli pea võimatu hinnata, oli kaardimaja kokkuvarisemine vältimatu.
Peeter Koppel
Evli Securities,
varahalduse strateeg
Enamikul juhtudel saavad finants-kriisid alguse sellest, et hulgaliselt antakse laenu neile, kellele vähegi normaalses kontekstis laenu ei antaks. See, kellele ja kuidas USA kinnisvarabuumi käigus laenu anti, kuidas see risk ära pakendati ning investoritele maha müüdi, väärib nii peatükki majandusõpikutes kui ka omaette paremat sorti kelmikomöödiat.
Mis puudutab Sachsi artiklit, siis kaldub ta vähemalt akadeemilistes ringkondades populaarse mõttekäiguni, mis flirdib ideega, et “seekord on kõik teisiti”. Nimelt finantskriise on olnud ennegi ning enamasti on keskpangad suutnud nendega siiski väga kenasti toime tulla. Samas ei taha ma öelda, et Sachsi-sugune korüfee esineks ebaadekvaatsete väidetega (vastupidi – ma olen suure osaga neist nõus), vaid seda, et ka sellele finantskriisile on olemas teine lähenemine: nimelt selline, et juba kordi nähtud seebiooperlik stsenaarum “mull, kriis, keskpanga stimuleeriv tegevus, mull...” kordub seegi kord.
Kui vaadelda seda, kas ja kuidas globaalne finantskriis meid sellel erakordselt väikesel ning väiksearvulise elanikkonnaga maalapil mõjutab, siis ilmne mõju on tõepoolest olemas: kui maailmas muutub arusaam võlast ning riskidest, on resultaadiks laenamisstandardite sageli järsk karmistamine. See tõmbab pidurit nii näiteks varade hindade tõusule kui ka äritegevusele laiemalt.
