Jeffrey Frankel: Romney peletab oma loomulikke valijaid
Poliitiline saastepilv, mis tekkis Mitt Romney iseloomustusest, et 47 protsenti Ameerika valijaskonnast on „ohvrid”, kes on „valitsusest sõltuvad” ja keelduvad võtmast „isiklikku vastutust” oma elu eest, näitab veelkord, et kultuurilised üldistused on eriti poliitikas enamasti ohtlikud. Tegelikult paistab, et Romney liigitas suure osa omaenda erakonna valijatest president Barack Obama toetajateks.
Inimeste üle tuleks reeglina otsustada nende tegude põhjal, mitte nende rassilise, sotsiaalse või geograafilise rühma oletatavate omaduste järgi. Kuid statistilised seosed on mõnikord nõnda tugevad, et nende märkimisväärsuse üle tasub mõtiskleda.
Ameerika Ühendriikides eristatakse tihti vabariiklaste poolt hääletavate „punaste osariikide” kodanikke „siniste osariikide” omadest, kes on koondunud kirdeossa, Kesk-Lääne ülaossa ja Vaikse ookeani rannikule ja kes valivad tavaliselt Demokraatlikku Parteid.
Vähemräägitud tõde on aga see, et võrreldes „siniosariiklastega” ilmutavad need inimesed, kes elavad punastes osariikides, oma isiklikus elus keskmiselt vähem vastutustunnet, nad on füüsiliselt halvemas vormis, vähem hoolikad oma seksuaalkäitumises, kalduvad end ja teisi suitsetades ja juues rohkem kahjustama ja saavad suurema tõenäosusega riigilt abiraha.
Paksud valivad vabariiklasi
Statistiline analüüs näitab, et nende osariikide elanikud, kus kannatatakse rohkem rasvumise käes, kuna nad liigutavad end füüsiliselt vähem ja söövad rohkem kiirtoitu, kipuvad valima rohkem vabariiklaste poolt. Näiteks ainult üheprotsendine keskmise ülekaalulisuse langus tõstab demokraatide ja vabariiklaste suhte häältes 1.00-lt 1.07-le, piisavalt hõlpsalt, et valimiste tulemusi muuta.
Samamoodi kipuvad osariigid, kus on 15–17-aastaste tüdrukute seast kõrge rasestumissagedus, valima vabariiklasi. Jällegi on see seos statistiliselt vägagi märkimisväärne. Üsna selgelt kalduvad Uus-Inglismaa piirkonna, New Yorgi ja Hawaii inimesed, kes valivad sagedamini demokraate, olema mitte üksnes kõhnemad, vaid ka kipuvad harvemini ilma kaitsevahenditeta seksima. Osariigid, kus on kõrge suitsetamismäär, kipuvad samuti valima vabariiklasi, nagu ka osariigid, kus esineb sagedamini surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi joobnud juhtidega.
Viie „kõige punasema” osariigi (Wyoming, Oklahoma, Utah, Idaho ja Alaska) keskmine skoor kõigi kuue vastutustundetuse näitaja kohta on kehvem kui viie „kõige sinisema” osariigi (New York, Massachusetts, Rhode Island, Vermont ja Hawaii) keskmised tulemused: rohkem ülekaalulisust, suitsetamist, klamüüdiat, teismeliste rasedust purjuspäi põhjustatud liiklussurmasid ja rünnakuid tulirelvadega. Viimase kolme näitaja puhul on „hooletu” elanikkonna osakaal kõige punasemates osariikides on pea kaks korda kõrgem kui kõige sinisemates osariikides.
Osariigid, mis sooritavad skoori nende näitajate puhul kõige kehvemini, on ühtlasi osariigid, mille esindajad hääletasid 2010. aastal kongressis Obama tervishoiueelnõu (Obamacare) vastu, ehkki paljud nendest ebatervislikult elavatest inimestest lasevad oma kaaskodanike turjal liugu, kui nad saabuvad ilma tervisekindlustuseta haiglate erakorralise meditsiini osakondadesse. Selline poliitiline silmakirjalikkus läheb omajagu maksma: ülekaaluliste ameeriklaste meditsiinikulud on 42 protsenti kõrgemad normaalkaalus ameeriklaste omadest.
Väärtuste jutlustamine
Poliitikahaid teavad juba ammusest ajast, et üsna sarnaste järeldusteni võib jõuda ka siis, kui vaadata, millised osariigid saavad rohkem föderaalvalitsuselt abiraha: hoolimata kogu retoorikast, et „valitsus ei pea olema meie selja taga”, saavad punased osariigid enamiku föderaalvalitsuse rahasaadetistest, kusjuures tabelit juhivad Alaska, Mississippi, Louisiana, Lääne-Virginia ja Dakotad. Demokraatide pole kalduvad osariigid – eriti New York, New Jersey, California ja Uus-Inglismaa – on netopanustajad föderaaleelarvesse, subsideerides kõiki ülejäänuid. Need, kes väidavad, et nad on eelarvepoliitiliselt kõige konservatiivsemad, kipuvad tegelikult toituma kõige ägedamalt valitsuse künast.
Siniste osariikide elanikud, kes kalduvad olema haritumad ja kelle sissetulekud kipuvad olema kõrgemad kui punaste osariikide elanikel, pole kippunud väitma, et nende punastes osariikides elavad kaasmaalased käituvad viisil, mis ei vasta isikliku vastutuse konservatiivsele retoorikale. Tundub kohatu ja ehk ka „elitistlik” osutada oma rahvuskaaslastele näpuga ja öelda, et nad on seksuaalselt endale kõikelubavad, paksud, täisõginud, laisad ja harimatud või et nad kipuvad rohkem lahutama, purjus olema ja relvasurmasid põhjustama.
Õnneks osutab osalt sellisele statistikale ka konservatiivne politoloog Charles Murray oma hiljuti avaldatud raamatus „Lahkuminek” („Coming Apart”). Murray väidab, et need, kes elavad kõrge sissetuleku ja haridustasemega piirkondades, nagu Belmont Massachusettsis, on suutnud säilitada traditsioonilised Ameerika väärtused – töötegemine ja pereväärtused. Need, kes elavad mujal, seisavad vastakuti töökuse ja abielu näitajate kokkuvarisemisega.
Ja tõepoolest, nagu Murray kirjutab, lahkuvad nad tööjõu hulgast, viidates tihtipeale puudele. Nad „viilivad”, „magavad ja vaatavad televiisorit”. Need, kellel on töö, on oma töötunde vähendanud, samal ajal aga need, kes elavad parimates piirkondades, on töötundide arvu kasvatanud. Väljaspool abielu sündinud laste arv on nende naiste hulgas, kes ei lõpetanud keskkooli, hüppeliselt kasvanud, 60 protsendini, mida on üle 12 korra rohkem kui nende naiste hulgas, kes lõpetasid kõrgkooli. (Murray statistika põhineb vaid valgetel, et rassi osas seda näitajat kontrollida.)
Murray ajab aga süü neile, kes elavad parimates piirkondades: „Uus ülemklass on jätkuvalt tuli mõnede nende vooruste järgimisel, kuid nad enam ei jutlusta neid väärtusi. Selle asemel jutlustab ta hinnangute andmisest loobumist.” Seega on probleem „suure hulga uue ülemklassi tahtmatuses jutlustada neid väärtusi, mida nad järgivad”.
See on jahmatav väide, eriti konservatiivi/liberaali poolt. Kuidas on aga lood miljonite punaste osariikide ameeriklastega, kes jutlustavad töökust pereväärtusi, ise hakkamasaamist ja õhukest riiki, järgides aga tegelikkuses vastupidist? Kindlasti on see ärritavam positsioon. Kuid punaste osariikide poliitikute jaoks on see silmakirjalikkus olnud juba kolm kümnendit edukas valimisstrateegia.
Tõlkinud Priit Simson © Project Syndicate
Jeffrey Frankel, Harvardi ülikooli professor
