Jeltsini nõunik: eestlased päästis eriline hingelaad
Eestlasi säästis 1991. aastal verevalamisest eriline hingelaad, usub president Boriss Jeltsinit nõustanud Gennadi Burbulis.••Gennadi Burbulis, olite neil aastail eri ametikohtadel Jeltsini läheduses, organiseerisite ka tema valimiskampaaniaid, hiljem olite asepeaminister. Kui kiiresti langetati 1991. aasta jaanuaris Venemaa Föderatsiooni presidendi Boriss Jeltsini Tallinna-visiidi otsus?
Boriss Nikolajevitšil [Jeltsinil], meil polnud valiku tegemisega mingit probleemi. Me mõistsime, et Vilniuse ja Riia sündmused, et relvajõudude tegevus [iseseisvusmeelsete jõudude mahasurumine] vaat et Nõukogude Liidu asekaitseministri otsesel juhtimisel on lubamatu. Ja see tähendas, et on vaja ühtekoondumist ja vastastikust toetust mitte ainult Balti liiduvabariikides, vaid ka Venemaa Föderatsioonis endas. Seetõttu sõitsimegi ilma erilise ettevalmistava tegevuseta kiiresti Tallinna. Ma arvan siiani, et need dokumendid, mis seal [Tallinnas] ette valmistati ja allkirjastati – kahe riigi vaheliste suhete aluste kohta ja pöördumine ÜRO poole, Boriss Nikolajevitši avaldus agressiivse tegevuse lubamatuse kohta ja üleskutse sõjaväeüksustele mitte osaleda nendes aktsioonides – kõik see kokku oli meie tolle hetke selge poliitiline positsioon.
••Miks te ei lennanud tagasi sama lennukiga, millega tulite? Kas on tõsi, et kavandati atentaati ja Jeltsini elu oli ohus?
Jah, meil oli eri pooltelt pärit teavet, et võib toimuda diversioon ja provokatsioon. Seetõttu võtsime me vastu kolleegide ettepaneku: meid saadeti piirini, seal istusime ümber eri autodesse ja sõitsime edasi. Ametlikult seda ei uuritud, kuid ma arvan, et Boriss Nikolajevitši julgeoleku tagamine ja igasuguste terrorirünnakute riski vältimine oli põhjendatud. Ja selgus, et Jeltsini poliitikat toetas enamik riigi elanikkonda. Me räägime 300 000 inimesest, kes osalesid miitingul Balti rahvaste ja vabariikide vabaduse toetuseks. Nii et oht oli ja loomulikult me reageerisime sellele. Saabunud tagasi Moskvasse, nõudsime me Gorbatšovilt järjekindlalt hinnangut 13. jaanuari sündmustele [inimohvritega lõppenud Vilniuse teletorni hõivamine]. Teiseks takistasime me endiselt Nõukogude juhtkonna reaktsioonilist ja jõublokki sellist taktikat rakendamast.
••Kas toona oli Jeltsini lähikonnas inimesi, kes ei soovitanud tal Eestisse sõita?
Ah ei. Alati oli variante – kui mitte sõita, siis kuidas käituda. Kuid Boriss Nikolajevitš lükkas need poole sõna pealt tagasi. Ja ta – mul on need hetked selgelt meeles – andis selge korralduse, et me lendame välja ja anname endast kõik kaitsmaks Balti vabariikide vabadust.
••Mis te arvate, miks õnnestus Eestil erinevalt Lätist ja Leedust läbida kõik need 1990.–1991. aasta taasiseseisvumise aja sündmused veretult?
See on keeruline küsimus. Eestit, tänu jumalale, kaitsesid nagu mingid ebamaised jõud agressiooni eest, mille pidid üle elama Läti ja Leedu.
Selleks on vaja erilist mälukultuuri. Olen veendunud, et siin avaldus juba Eesti rahvusliku kultuuri ja hingelaadi erilisus. Konsensuse ja kompromisside otsimise omadus, vastutus mitte ainult hetkeolukorra, vaid ka lähi- ja kaugema tuleviku ees, Eesti toonase juhtkonna kõlbelis-poliitiline temperament – kõik see mängis nii või teisiti kindla peale oma rolli.
Mäletan meie regionaalse rahvasaadikute rühma kolleege. Meie kõigi poolt austatud Viktor Palm, kes oli rühma aseesimees, ja rahvasaadik Ülo Vooglaid, kes peale kõige muu oli ka elukutseline sotsioloog ja mõistis hästi inimeste peas toimuvat, ning Marju Lauristin – kõik nad olid tollane Tartu eliit. Erilist koloriiti esindas Jevgeni Kogan oma temperamendiga. Kuigi Kogan oli siis meie poliitiline oponent, austan ma tema seisukohti. Ei maksa viia kõike üle tänapäevasesse poliitilisse võitlusesse. Need on alati inimeste saatused, need on nende üleelamised, nende eripära mineviku hindamisel ja tuleviku eest vastutuse kandmisel ning selles ma näengi praegu meie ja enda ühist ülesannet lähiajaks.
••Kas te teate poliitikuid, kes olid neil aastatel Moskvas aktiivselt Eesti sõltumatuse taastamise vastu?
Siinkohal kedagi [eraldi] välja tuua oleks ebakorrektne. Ja teiseks – Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil oli siis, ütleme, väga omapärane olukord. Ma arvan, et Balti vabariikide iseseisvuse tunnustamine oli lõppkokkuvõttes meie ühine võit. Selle vastaseid oli piisavalt. Ma mäletan rühmitust Sojuz (Liit), mille liikmed [Viktor] Alksnis ja Kogan olid veendunud aktivistide seas. Vastaseid oli, kuid enamik neist ei seostanud seda eraldi Eesti saatusega, vaid nende veendumuse kohaselt oli Nõukogude Liit võimalik ka järgmised sada aastat – et tuleb vaid mõista, kui võimas riik me oleme, kui palju on rahva jaoks ära tehtud, ja ei tohi klammerduda vanade kuritegude ja vigade külge. Aga need vaated viisid lõppkokkuvõttes verevalamiseni. Kuna nad soovisid Nõukogude Liitu sellise hinnaga säilitada, siis nad ainult kiirendasid tema paratamatut lagunemist. Me kõik võime vaid uhked olla, et tuumarelvaga varustatud totalitaarse impeeriumi lagunemine toimus rahumeelsel teel ideoloogilise konsensuse kaudu. Ja siinkohal oli meile toeks Balti vabariikide kogemus.
••Kas mäletate, kes oleks võinud saada Eesti NSV juhiks, kui kõik oleks läinud teisiti?
Missugune spetsiifiline küsimus. Muidugi me üritasime süüvida, mõista, arvestada ühtede ja teiste konkreetset isiksuste aktiivsuse astet ja liidripositsiooni. Kuid praegu pole ma selleks küsimuseks valmis. Pealegi tundub mulle, et Eesti kommunistid olid nii Nõukogude kommunistliku korra kui ka enesesäilitamise esirinnas. Nad olid alati paindlikumad, mõistlikumad ja elutargemad. 1
Tõlge: Denes Kattago, Delfi
