JEREMY RIFKIN: Äärmuslik viimsepäevastsenaarium
Äsja sai Ameerika avalikkus teada, et Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) ja USA energiaministeerium on viimase kolme aasta jooksul korraldanud suuremates USA linnades (ka Chicagos, Washingtonis ja New Yorgis) sadu läbiotsimisi, püüdes leida radioaktiivset ainet ja tuumapomme, mis võiksid olla sattunud terroristide kätte. Sisejulgeoleku ministeeriumi ametnikud muretsevad üha enam, et mõnd olulisemat Ameerika linna võib tabada tuumarünnak. Valitsuse mure viitab kohutavale küsimusele: kui ränk see tuumarünnak olla võib?
Tavaliselt kujutame me ette, et üks suur linn tehakse pihuks ja põrmuks. Kuid kõige kohutavam tuumarünnak oleks selline, kui tuumapomm ei tabaks ühtegi sihtmärki maal, vaid pandaks tahtlikult plahvatama kõrgel atmosfääris. Kui see juhtub, võib kogu maailmajagu langeda pimeduse ajastusse. Miks? Meie poliitilised liidrid ja kaitsestrateegid teavad midagi, millest laiemal avalikkusel pole seni aimugi: tuumapommi jõud võib kaugelt ületada lõhkejõu. Selle jõu destruktiivne potentsiaal suureneb otseses seoses globaalse inforevolutsiooniga. Lubage mul seda selgitada.
Õppetund aastast 1962
Viimase 20 aasta jooksul on maailma arenenud tööstusriigid teinud tohutuid edusamme kiibitehnoloogias, arvuti tark- ja riistvaras ning telekommunikatsioonis. Selle tulemusena on tekkinud tihe ja kompleksne elektrooniline infrastruktuur, mis korraldab igapäevaelu iga minutit. Ent mis juhtub, kui ükskõik milline arvutikiip, elektrilüliti või vooluring, mis ühendab ja suunab meie komplitseeritud majanduslikku maatriksit, ühtäkki Põhja-Ameerikas või Euroopas läbi põleb? Raske kujutleda? Meenutagem aastat 1962.
USA lõhkas tuumapommi, tehes seda esmakordselt atmosfääri ülemistes kihtides Vaikse ookeani kohal. Gammakiirgus põhjustas elektromagnetilise impulsi, mis suutis ootamatult häirida raadiojaamu, valgustust, telefonsidet ja telekommunikatsiooni enam kui 800 miili kaugusel Hawaiil. Pentagoni ametnikud võtsid selle teatavaks. Elektromagnetilisest impulsist (EMP) sai sõjandusringkondade koridorides kardetud tont, kuid seda peeti riiki ja rahvast ähvardavate ohtude seas teisejärguliseks.
Kõik muutus pärast 11. septembri terrorirünnakuid Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile.
Kaitsestrateegid hakkasid küsima, mis juhtuks, kui mõni paariariik või käputäis terroriste relvastaks kas või üheainsa Scud-raketi – mida saab maailmaturul osta umbes 100 000 dollari eest – tuumapommiga ning lõhkaks selle Põhja-Ameerika või Euroopa kohal atmosfääris. See oleks suhteliselt lihtne vägitükk, juhul kui õnnestub hankida pomm. Tagajärged oleksid katastroofilised. Elektromagnetiline impulss, mis jõuaks Põhja-Ameerika ja Euroopani valguse kiirusel, võiks läbi põletada palju, kui mitte kõik elektriseadmed, sealhulgas suured alajaamad ja transformaatorid.
Elu ilma vee ja elektrita
Mõelge sellele! Ei mingit elektrit ega selle asendajat Terve maailmajao energiavarustus langeb rivist välja. Läbi põlevad ka elektriseadmed, mis aitavad töötada veevarustusseadmetel. Ei mingit vett. Ei mingit kanalisatsiooni. Läbi põlevad elektroonilised kiibid ning vooluringid autodes, bussides, veoautodes ja rongides. Maanteedel ja raudteel seiskub liiklus. Ei mingeid telefone, televisiooni ega raadiot. Kõik on läbi põlenud. Läbi põlevad ka elektrisüsteemid, mis panevad toimima meie gaasi- ja naftajuhtmed. Ei mingit kütust. Läbi põlevad ka arvutid, peatades info- ja andmevood. Toitu piisab vaid mõneks nädalaks. Päästeoperatsiooni pole võimalik käivitada, sest ühiskonna masinavärk on surnud.
Ühiskonda kooshoidev võrgustik puruneks mõne nädalaga. Massiline nälg, prügi kuhjumisest ja reoveesüsteemide ülesütlemisest tingitud haiguste levik, leviv vägivald ning õiguskorra kadumine, mistõttu iga perekond peab võitlema justkui hulluks läinud maailmas – see kõik kokku võib ühiskonna kuristikku tõugata.
Tundub võimatu? Sugugi mitte, kui uskuda raportit, mille koostas EMP-i rünnaku kohta USA kongressi komisjon. Komisjon nimetas EMP-i rünnakut “tuleviku 11. septembriks” ja hoiatas, et kui elektrivõrk rivist välja langeb, variseb kokku ka infrastruktuur. Selle tulemusel võib ühiskond langeda ajas 100 aastat tagasi, elektri-eelsesse ajastusse.
Suurte alajaamade ja transformaatorite taastamiseks kuluks kuni kaks aastat. See tähendaks kaht aastat ilma elektrita. Kujuteldamatu!
Lootus, empaatia, kannatlikkus
Tuleb siiski märkida, et mõned eksperdid, kes küll nõustuvad, et EMP-i rünnak oleks katastroofiline, usuvad siiski, et selle tagajärjel ei hävineks kõik elektriseadmed ega ülekandevõrgud. Kuid tõde on , et keegi ei tea seda täpselt.
Üha tihedamas ja komplekssemas elektroonilises tsivilisatsioonis elamise varjuküljeks on tõsiasi, et kogu süsteem muutub üha haavatavamaks häiretest ja tahtlikest rikkumistest.
Jah, me võiksime püüda valmistuda kõikideks nendeks võimalikeks hädaohtudeks, mis tulenevad meie globaalse ühiskonna kasvavast tehnoloogilisest komplekssusest. Sellele loodavad panustada ka meie poliitilised liidrid. Juba räägitakse varugeneraatoritest, tugevamate seadmete ehitamisest ning tõhusa ballistilise raketi arendamisest EMP-i löögi vastu.
Probleem peitub selles, et sellal, kui meie kõrgtehnoloogilise infrastruktuuri komplekssus on nähtav, suhteliselt stabiilne ja ettearvatav, siis ohud on suuresti nähtamatud ja ebastabiilsed. Nende variatsioonid on sama kirevad kui nende kavandajate kujutlusvõime. Ainus tegelik lahendus ühiskonna kasvavale, tehnoloogia arengust tulenevale komplitseerumisele ei ole olemuslikult mitte tehniline, vaid psühholoogiline ja sotsiaalne. Me peame alustama tõsist arutelu selle üle, kuidas saaks inimeste mõtteviisi selle sajandi vältel niimoodi muuta, et inimkond õpiks elama oma ühisel planeedil.
See nõuab visiooni, lootust, empaatiat ja kannatlikkust, midagi sellist, mida inimkond näib olevat minetamas.
Jeremy Rifkin on raamatu “The Age of Access” (Penguin, 2001) autor.
