Link kopeeritud!

Jeremy Rifkin: Kapit alism vajab perestroikat


Mainekas Ameerika majandusteadlane Jeremy Rifkin ütleb intervjuus Külli-Riin Tigassonile, et me peaksime alustama kapitalismi üle samasugust sisedebatti, mille Gorbatšov omal ajal korraldas sotsialismile. Erinevalt tavaarusaamast leiab Rifkin, et kapitalism ja sotsialism pole vastandid ja et neid tuleb omavahel kombineerida.

Teie värske raamatu pealkiri on “Euroopa unelm”. Tuntakse ka teist käibeväljendit – “Ameerika unelm”. Mis eristab Euroopa unelmat Ameerika unelmast?

Mõistet “Ameerika unelm” on kasutatud juba kaks sajandit. See on kui sotsiaalne liim, mis hoiab koos Ameerika ühiskonda. Unelm ise on väga lihtne ja seisneb usus: Ameerika on võimaluste maa ning kui Ameerikasse tulnud immigrandid saavad hea hariduse, töötavad kõvasti ja on usinad, siis saadab neid elus edu. See on väga individualistlik unelm, mina kasvasin selle keskel. Veel 1960. aastatel oli Ameerikas maailma suurima keskklassiga ühiskond.

Nüüd on aga Ameerika unelm närbumas. USA-s on väga suur sissetulekute ebavõrdsus, väga rikaste ja töölisklassi sissetulekute vaheline lõhe on maailma tööstusriikidest suurem veel vaid Venemaal ja Mehhikos. See on häbiväärne. Ja vaid 51% ameeriklasi ütleb end ikka veel Ameerika unelmasse uskuvat. Pooled ei usu enam sellesse! Eestlastele on see kindlasti üllatav. Aga Ameerika unelm on tuhmumas ning samal ajal on tekkinud Euroopa unelm – ja see on tekkinud ebateadlikult. Euroopa unelma üle ei ole arutletud, see on arenenud orgaaniliselt kolme põlvkonna vältel alates beebibuumi põlvkonnast. Ja Euroopa unelm sobib ilmselt globaliseeruvasse maailma paremini kui Ameerika unelm.

Miks kujunes Ameerika unelm teistsuguseks kui Euroopa unelm?

Et seda mõista, tuleb kõigepealt meenutada Ameerika unelma juuri – kust see pärineb. Ameerika unelm on Euroopa siire. Meie esiisad tulid Ameerikasse 200 aasta eest Euroopast – kui olid protestantliku reformatsiooni viimased päevad ja valgustus-ajastu oli äsja alanud. Ameerikasse rändajad võtsid need kaks mõtteviisi endaga kaasa – ja külmutasid 200 aastaks.

Ameerika on maailma kõige protestantlikum, kristlikum ja reformatsioonilisem tööstusriik. Kui Martin Luther või John Calvin tuleksid maa peale tagasi, tunneksid nad end Ameerikas paremini kui Euroopas. Ja ka Adam Smith – valgustusajastu juhtiv majandusteoreetik – tunneks tagasi tulles end paremini Ameerika vabas ja piiranguteta turukapitalismis kui Euroopa sotsiaalses turumajanduses.

Ameerikas on puhtal kujul säilinud protestantliku reformatsiooni ja valgustusajastu ideaalid. Iseenesest tähendavad reformatsioon ja valgustus täiesti erinevaid ideid. Reformatsioon ütleb: tunnista Jeesust ja sind ootab teispoolsuses igavene lunastus. Valgustus ütleb: otsi isiklikku õnne ja sind saadab materiaalne edu. Need on täiesti erinevad ideed. Kuid mõlema idee keskme moodustab üksikindiviid. Martin Luther ütles: sa seisad üksi oma jumalaga – su kõrval ei ole preestrit, ühtegi vahendajat, sa oled üksi. Ja Adam Smith ütles: sa seisad üksinda kesk turujõude. Ameerika mõtteviisi tuum on üksindus – üksikindiviid. Aga Euroopas see nii ei ole: teil on pikad traditsioonid, mis leevendasid valgustus- ja reformatsiooniaja ideoloogiat. Teil olid linnad, ühiskond, katoliku kirik. Euroopas leevendasid valgustusest ja reformatsioonist lähtuvat individualismi vanad paternalistlikud ja sotsiaalsed traditsioonid. Ameerikas aga mitte.

Kas tooksite veel näiteid, mille poolest need kaks unelmat teineteisest erinevad?

Ameerika unelm keskendub hoopis teistele aspektidele kui Euroopa unelm. Isegi mõisted, mida me kasutame, on teised. Kui ameeriklased ütlevad “vabadus”, peavad nad silmas midagi hoopis muud kui eurooplased. Ameeriklastele tähendab vabadus autonoomiat ja mobiilsust – seepärast armastame me ka automobiile!

Meie mõtleme vabadusest negatiivses võtmes: keegi ei sõltu minust ja mina ei sõltu kellestki. Aga eurooplased õpetavad oma lastele: sinu elu ja edu sõltub sellest, kui head on sinu suhted teistega, terve kogukonnaga. Ja head suhted ühiskonnaga aitavad sul jõuda elus õitsenguni.

Loe veel

Ameerika unelm keskendub kasvule ja isikliku rikkuse kogumisele. Aga iga eurooplane ütleb, et tema soovib elukvaliteeti. Ameeriklased isegi ei kasuta sellist mõistet nagu “elukvaliteet”! Ameerika unelm keskendub kasvule, Euroopa unelm jätkusuutlikule arengule. Meie tahame avardada võimaluste piire, teie tahate kaitsta keskkonda. Ameeriklased keskenduvad omandiõigusele ja eraõigusele. See tähendab individualismi: kui sul on varandust, siis oled sõltumatu. Eurooplased keskenduvad aga universaalsetele inimõigustele ja sotsiaalsele keskkonnale: teil on universaalne tervishoiusüsteem, tasuline puhkus, lapsepuhkus.

Ameerika unelm keskendub tööeetikale, meie töötame rohkem tunde kui korealased. See on protestantlik tööeetika: sa pead olema produktiivne, alati midagi tootma. Kui meie kuuleme sõna “jõudeolek”, siis mõistame selle all pattu, laiskust. Kui eurooplased kuulevad sama sõna, siis nad mõtlevad puhkusele, hetke nautimisele. Ameeriklased elavad, et töötada, aga enamik inimesi, keda olen kohanud Euroopas, ütlevad: nad töötavad selleks, et elada. Nad tasakaalustavad puhkust ja tööd.

Ameerika unelm keskendub assimilatsioonile. Meile meeldivad immigrandid. Aga meil on immigrantidele üks tingimus: tule Ameerikasse, me võtame su vastu, kui sa vaid katkestad oma varasemad kultuurisidemed ja muutud osaks sulatuspotist. Euroopas usutakse ühtsuse mitmekesisusse – et iga kultuur on väärtus.

Ameerikas on tähtis religioon. Enamikul ameeriklastel on jumalaga isiklik suhe. Enamik ameeriklasi usub, et iga sõna piiblis pärineb tõesti jumalalt. Enamik ameeriklasi usub taevast ja põrgut. Pooled usuvad viimsesse kohtupäeva ja et inimesed lõi 9000 aasta eest Looja, mitte nad ei kujunenud evolutsiooni käigus. Eurooplased on palju vähem religioossed, ehkki võib-olla vaimsemad.

Ameerika unelm on ka väga patriootlik. Me oleme valmis oma maa eest surema. Mõnikord isegi põhjuseta. Aga kui eurooplased kuulevad sõna “patriotism”, siis muutuvad nad närviliseks, sest neile meenuvad 1930. aastad. Ütlus “ma olen valmis oma maa eest surema” kõlab eurooplaste jaoks peaaegu barbaarselt. Samas ei tähenda see veel, nagu ei armastaks nad Euroopat ega oma kodumaad.

Ameerika unelm baseerub tugeval sõjaväel. Ühest küljest on selle põhjuseks relvatööstuse lobi, teisest küljest aga usub Ameerika avalikkus tugevasse sõjaväkke. Enamik ameeriklasi usub, et kurjus on tõesti olemas – see ei ole metafoor, vaid tõeline saatan ise. Ja kes usub, et saatan on olemas, see ei otsi mitte kompromisse, vaid relvastub selleks, et teda võita. Me räägime ju näiteks kurjuse teljest. Või Venemaast kui kurjuse impeeriumist…

Kuid miks te arvate, et Euroopa unelm sobib globaliseeruvasse maailma paremini kui Ameerika unelm?

Ameerika unelm on 200 aastat vana. Tal pole iseenesest midagi viga, aga ta ei pruugi enam sobida maailma, milles hakkab elama uus põlvkond. Noor põlvkond peab õppima üleilmset teadvust.

Eurooplased usuvad, et kedagi ei tohi ühiskonnast kõrvale tõrjuda. Turuplats ei tohi olla ainus kohtumõistja. Teiseks: eurooplased usuvad kultuurilisse mitmekesisusse. Kolmandaks: eurooplased usuvad vajadusse kaitsta keskkonda, säästvasse arengusse. Neljandaks: eurooplased soovivad tööd ja vaba aega tasakaalustada.

Viiendaks: eurooplased usuvad sotsiaalsesse õiglusse ja inimõigustesse. Kuuendaks: enamik eurooplasi usub rahusse. Eurooplased ütlevad, et nad on väsinud tuhandest aastast, mil nad on üksteist tapnud, nüüd tahavad nad avada piirid ja teha koostööd. Esimest korda ajaloos on poolel miljardil inimesel ühine unistus – tegemist on globaalse teadvuse esimese katsega. See võib läbi kukkuda, aga ometi on lootust!

Teie ütlete, et Euroopa unelm on Ameerika unelmast tugevam. Samal ajal räägitakse Euroopas, et me jääme Ameerikale alla, peame heaoluühiskonna ümber kujundama ja vähendama kulutusi sotsiaalsüsteemile…

Euroopas on tekkinud Ameerikast vildakas ettekujutus. Paljud eurooplased ütlevad, et Ameerika Ühendriigid on suur majandushiid ning et Euroopa on langemas – koos oma töökaitse ja hea-olusüsteemidega ning vananeva elanikkonnaga. Seda usuvad paljud ameeriklased ja eurooplased. Aga asi ei ole nii. See on väärarusaam, mis tugineb ühelt poolt ameeriklaste kalduvusele oma edu üles puhuda ja puudustest mitte rääkida, ning teisalt eurooplaste kalduvusest rääkida pidevalt oma vigadest, mitte aga edust.

Aga milline on tegelikkus? Aastal 2003 ületas Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodang USA oma. Maailma suurim eksportija on Euroopa Liit, mitte USA. Euroopa Liidus, mitte USA-s on maailma suurim siseturg. 61 maailma suuremat korporatsiooni on pärit Euroopast, 50 Ameerikast. Euroopa juhib majanduse võtmevaldkondi: maailma 20 suuremast pangast 14 on Euroopas, Euroopa edestab Ameerikat kindlustusäris, keemia-, mootori- ja ehitustööstuses. Need on võtmetööstused. Ameerika edestab Euroopat sidealal, tarkvaratootmises, ravimitööstuses. Aga see, et Ameerika on maailma juhtiv majandusjõud ja Euroopa langeb, on täiesti vale arusaam!

Kui mõõta majanduse headust rahas, siis tõesti: ameeriklaste sissetulekud inimese kohta on

EL-i keskmisest 21% kõrgemad. Aga see jaotub vaeste ja rikkamate vahel ebavõrdsemalt. Kui mõõta majanduse headust elukvaliteedis, siis Euroopa, eriti vanad liikmesmaad läksid Ameerikast juba kümne aasta eest mööda. Võtkem kas või haridus: Ameerika ülikooliharidus on parim. Aga põhi- ja gümnaasiumiharidus on Euroopas parem. Või vaadakem tervishoidu: kui olete tõsiselt haige ja saate seda endale lubada, siis tulge Ameerikasse, meil on maailma parimad haiglad. Aga 45 miljonil ameeriklasel ei ole isegi kõige tavalisemat tervisekindlustust! Euroopa Liidus on rohkem arste elanike kohta kui Ameerikas. Te elate aasta kauem kui ameeriklased. Teil on palju madalam vastsündinute suremus. Ameerikale kuulub vastsündinute suremuse tõttu maailma tööstusriikide hulgas 27. koht. Miks? Sest meil on rohkem vaesust, nii suhtelist kui ka absoluutset. Euroopaski on vaesust, aga Ameerikas kasvab iga neljas laps vaesuses! Või võtkem näiteks puhkus. Ameerikas on tasulist puhkust aastas viis, võib-olla kaheksa päeva. Aga Euroopas 30–40 päeva.

Ameerikas on mõrvade tase neli korda kõrgem kui Euroopas. Veerand kõigist maailma vangidest on ameeriklased. 2% meie meessoost tööjõudu istub vangis! Tahaksin eestlastelt küsida: kas see on mudel, mida te endale tahate? Mõned eestlased võivad öelda: Euroopa unelm ei toimi, sotsiaalprogrammid on liiga kallid, me peame neist loobuma ja lähtuma Ameerikast, kus igaüks vastutab enda eest ise ning mõtleb vaid endale, turg juhib, üks võidab, teine kaotab.

Tõesti, paljud väidavad, et kõrgete sotsiaalkulutustega Euroopa pole globaliseeruvas maailmas konkurentsivõimeline, firmad lihtsalt lahkuvad siit.

Esiteks: öelge oma lugejatele, et sotsiaalprogrammidest loobumise ja majandusarengu vahel pole mingit positiivset korrelatsiooni. Kui te loobute sotsiaalprogrammidest, siis tekitate negatiivset majanduskasvu – see on ainus seos. Nii toodate rohkem kuritegevust, rohkem vange, rohkem keskkonnareostust, kehva infrastruktuuri, kehva tervishoidu ja kehva haridust. Just nii läks Ameerikas, kui Reagan tuli võimule ja hakkas turgu dereguleerima. Meil oli enne seda maailma suurim keskklassiühiskond, nüüd aga oleme jõudnud ebavõrdsusse. Meil oli varem madal kuritegevuse tase, nüüd ülikõrge. Rohkem on vaesust ja kirjaoskamatust. Kui tahate Ameerika mudelit, siis selline ongi meie mudel. See on see, mida me oleme viimase 30 aastaga teinud. Skandinaavia riigid on tõestanud, et kulukaid sotsiaalprogramme on võimalik ülal pidada, ilma et need kahjustaksid majandust.

Kuid miks ikkagi näib Ameerika mudel olevat nii edukas?

Ameerika majanduskasvu taga ei ole innovatsioon ega dereguleeritud turg. Ameerika viimase 15 aasta majanduskasv tuleneb lihtsalt sellest, et aastatel 1989–1992 hakkasid pangad Ameerika peredele heldelt krediitkaarte ja laenu jagama. Ameerikas algas ajaloo suurim krediidi arvelt ostmise buum. Me ostsime, ostsime. Aina ostsime kaupu ja teenuseid. See pani majanduse liikuma. Tervelt 15 aastat on see kergitanud Ameerika majandust ja viinud maailma rahavooge Ameerika tarbijateni. Ja kes on ohver? Meie lapsed. Nende tulevik.

Aastal 1990 oli keskmise perekonna säästutase 8% sissetulekutelt. Nüüd on see 0. Miljonid ameeriklased on kulutanud rohkem kui teeninud. Nad on vajunud üha sügavamale võlgadesse. Sel aastal on Ameerikas pankrotistunud rohkem inimesi kui lahutanud abielu, saanud vähi või lõpetanud ülikooli.

Viimase nelja aastaga on töökohtade arv Ameerikas vähenenud – viimati leidis sama suur langus aset aastal 1929. USA dollari kurss euro suhtes üha langeb. Investorid ei usalda Ameerika majandust, mis tugineb tarbimiskrediitidele, valitsusvõlgadele ja väliskaubanduspuudujäägile. Ja teie peate samas eurot nii kehvaks… Kas investorid eksivad? On nad hulluks läinud? Ei, nad lihtsalt mõistavad, et Ameerika majandus on rajatud kaardimajakestele.

Ameerika mudel on läbi kukkunud, see tugineb võlgadel ega loo töökohti. Ja suurendab lõhet vaesemate ja rikkamate vahel.

Mis on siis selle alternatiiv?

Euroopas on alternatiiv olemas. Eesti, Läti, Leedu, Saksamaa, Prantsusmaa võidavad, kui nad integreerivad oma infrastruktuuri. Euroopa Liidus on maailma potentsiaalselt suurim tarbijaturg, kus on 450 miljonit inimest. Aastal 2000 leppisid Euroopa liidrid Lissabonis kokku, et aastaks 2010 peab Euroopa Liidust saama maailma kõige konkurentsivõimelisem teadmistepõhine piirkond. Aga seda ei ole juhtunud. Miks? Sest teie valitsusjuhid pöördusid oma kodudesse tagasi ja mängisid kohalikku poliitikat, et saada hääli. Euroopat kujutati pahana.

Ükskõik, mis sisepoliitiliselt ka ei juhtuks, süüdista Euroopat. Kuid kas mõni eestlane tõesti usub, et tema laste tulevik on parem siis, kui Eesti võtab suuna tagasi väikese rahvusliku konteineri poole riigisisese vabaturu mudeliga? Või on lahenduseks ikkagi Euroopa Liidu integreeritud sotsiaalne turumajandus? Selleks tuleb integreerida transpordi- ja energiavõrk. Ning ka sotsiaal- ja maksupoliitika tuleb lõimida võimalikult tihedalt. Ehkki seda peab tegema järk-järgult, mitte järsku.

Te näite olevat Euroopa tuleviku suhtes väga optimistlik…

Ei ole. Minus on nii optimismi kui ka pessimismi. Aga ma usun, et Euroopa unelm sobib globaalsesse maailma paremini kui Ameerika unelm.

Euroopa mõistab, et selles globaalses maailmas elame me kõik koos. Igaüks on haavatav. Ja sellepärast tuleb teha koostööd, ei saa tegutseda üksinda. Ameerika unelm tugineb puhtalt indiviidile. 19. sajandil oli üksinda kulgemisel mõtet – sai olla kauboi. Aga nüüd elame me haavatavas maailmas. Me kõik sõltume kellegi teise käitumisest, mida me ei saa kontrollida. Kui meie maailmas elaks 6 miljardit kauboid, kes kõik ajaksid oma asja nagu ameeriklased, siis tekiks suur kaos. See ei ole võimalik. Selles ongi individualismi nõrkus: maailmas, kus elab 6 miljardit inimest, ei saa eeldada, et kõik juhinduvad kitsalt oma huvidest.

Samas on Ameerika unelmas ka aspekte, mis mulle meeldivad. Meie vanemad õpetavad meid: ära hädalda, ära kurda – sina vastutad. Seevastu minu Euroopa sõber kaldub süüdistama valitsust, kapitalismi, sotsialismi. Aga selleks, et vastutada teiste eest, tuleb kõigepealt vastutada iseenda eest.

Mulle meeldib see osa Ameerika unelmast, mis rõhutab isiklikku vastutust. Ja teiseks optimism ning riskijulgus. Sul ei saa olla unelmat, kui sa oled pessimistlik või skeptiline, sest unelm tähendab lootust. Just selle võikski Euroopa Ameerikast üle võtta: isikliku vastutuse tajumise, optimismi ja riskijulguse. Nende kahe unelma sünergia võiks olla võimas.

Kas on võimalik, et teisteski maailma piirkondades tekivad samasugused rahvusülesed liidud nagu Euroopa Liit?

Suur osa maailmast vaatab Euroopa Liitu väga tähelepanelikult. Üks mu Iisraeli sõber kirjutas äsja Financial Timesile juhtkirja, milles esitas küsimuse: miks ei võiks Euroopa unelm laieneda ka Lähis-Itta? Ta ei rääkinud Ameerika unelmast, vaid just nimelt Euroopa unelmast. Ta ütles, et Euroopa rahvad, kes on üksteist tuhat aastat tapnud ja vihanud, pühitsevad nüüd üksteise kultuure ja koostööd. Miks ei võiks sama juhtuda ka Lähis-Idas?

Või vaadake Aasiat. Aasia tiigrid, Lõuna-Korea ja Jaapan püüavad kujundada samasugust transnatsionaalset ruumi nagu Euroopa Liit. Ka Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigid vaatavad EL-i suunas, et võib-olla on Euroopas see mudel, millest õppida, kuidas elada 21. sajandi globaalselt seotud maailmas.

Maailm vajab 21. sajandil uut geopoliitilist lähenemist. Milleks pöörduda tagasi 19. sajandi turukapitalismi aegsesse geopoliitikasse? Miks naasta mudeli juurde, mis tugineb brutaalsusel ja arusaamal, et “võitja võtab kõik”. Me peaksime olema ju edasi arenenud!

Mulle tundub, et Eestis käivad praegu suured vaidlused kapitalismi üle. Kumb süsteem on parem: kapitalism või sotsialism? Selleks peate te teadma, mida teeb kapitalism hästi ja mida mitte. Mis on kapitalismi tugevus? Innovatsioon, mis tugineb omahuvil ja riskijulgusel. Kommunistlik majandus ei ole innovaatiline. Kuid mida ei tee kapitalism hästi? Ta ei tule toime majanduse viljade jagamisega. Kapitalismi loogika on, et iga inimene järgib oma erahuve ja püüab teist üle trumbata. Paljud eestlased võivad ju küsida: miks ei võiks me piirduda ameerikaliku turuplatsiga, kus ei ole regulatsiooni, kontrolli, sotsiaalseid võrgustikke. Kui kapitalism üksi jätta, tekib “võitja võtab kõik” ühiskond, nagu toimub praegu Ameerikas. Võitjad ja kaotajad. Rikkad ja vaene töölisklass. Kurjategijad. Meeleheide. Vaesus. Kapitalism ja sotsialism ei peaks olema teineteise vastandid. Nad peaksid teineteist täiendama. Turgu tuleb stimuleerida, aga samas kanda hoolt, et hüved jaotuksid võrdsemalt, sest turg ise jagaks neid vaid vähestele.

Paljud ühiskonnateadlased ütlevad samas, et nüüdismaailmas on globaalsel kapitalil ja korporatsioonidel rohkem võimu kui poliitikutel. Euroopa unelma säilitamiseks on aga vaja just nimelt seda, et ühiskonda kontrolliksid rahva poolt valitud poliitikud, mitte korporatsioonid.

Just see ongi põhjus, miks me peame tähelepanelikult jälgima globaalse kapitali üha laiemat koondumist suurte korporatsioonide kätte. Seda tuleb tasakaalustada tugeva ametiühinguliikumise ja tugeva kodanikuühiskonnaga. Kui neid ei ole, siis juhivad maailma korporatsioonid, 400–500 inimest.

Mihhail Gorbatšov korraldas hiljuti maailma liidritele kohtumise, et tähistada 20 aasta möödumist perestroika algusest. Ta palus mul pidada seal sissejuhatava kõne. Mida ma oma kõnes rääkisin? Ma ütlesin, et Gorbatšov arvas perestroikat alustades: sotsialismi alusprintsiip – sotsiaalne õiglus – on hea, aga praktika mõjus mürgiselt. Gorbatšov püüdis reformida praktikat, et säilitada printsiibid, aga see ei õnnestunud. Nüüd on maailma juba 15 aastat juhtinud kapitalism. Ja ma ütlesin oma kõnes, et ehk peaksime me nüüd alustama kapitalismi üle samasugust sisedebatti, mille Gorbatšov korraldas sotsialismile.

Kuhu me oleme praeguse kapitalismiga jõudnud? Oleme jõudnud maailma suurima sissetulekute ebavõrdsuseni. Maailma 356 rikkama inimese aastane sissetulek on sama suur kui 40 protsendil inimkonnast. 89 maailma riiki on vaesemad kui kümne aasta eest. Kapitalism lubas ühendada maailma ja luua globaalse küla. Aga kaks kolmandikku inimkonnast pole elus kordagi rääkinud telefoniga. Kolmandikul inimkonnast pole elektrit. Paljud äriliidrid on korrumpeerunud. Me lubasime planeeti hoida. Aga nüüd oleme jõudnud globaalse kliimasoojenemiseni, üha enam taime- ja loomaliike sureb välja. Me ei ole ju omadega toime tulnud. Ja kapitalism vajab nüüd suurt sisemist arutelu. Kapitalism ja sotsialism ei ole vastandid. Neid tuleb omavahel kombineerida. Turgu on vaja, aga kapitali tuleb kontrollida. Kui kogu ühiskonda kontrollib valitsus – ja turgu ei ole –, siis kaob igaühe isiklik vastutus, isiklik töötahe. Ka sotsialism üksi ei toimi. Neid kahte süsteemi tuleb omavahel kombineerida – ühest võtta turg ja teisest sotsiaalprogrammid.

Teie pooldate Euroopa Liidu sügavamat poliitilist integratsiooni. Kuid paljud eestlased ei ole nõus loovutama rahvuslikku suveräänsust.

Olles eurooplased ei ole te vähem eestlased. Ja teiseks: kas eestlased tõesti arvavad, et teie tulevane jõukus suureneb, kui pöördute tagasi väikeste rahvusriikide juurde?

Te usute, et 21. sajandit juhib Euroopa. Aga miks mitte Hiina?

Hiinas on suured probleemid. Esiteks ei ole ma kindel, et miljardit inimest saab valitseda ühes suures rahvuslikus konteineris. See on 19. sajandi idee. Identiteet on nüüdseks muutunud liiga kompleksseks. Mõte, et riik võiks kontrollida miljardit identiteeti, on soovkujutelm.

Teiseks on Hiina majandusel suuri raskusi. Seal on tohutu tööpuudus. Töökohad ei kao üksnes Euroopast ja Ameerikast, vaid ka Hiinast. Oma raamatus “Töö lõpp” kirjutasin ma, et kui tööstusrevolutsioon lõpetas massilise orjatöö, siis nüüdsed uued tehnoloogiad teevad lõpu massilisele palgatööle. Ükski ärijuht, kellega ma koostööd teen, ei usu, et selle sajandi keskel vajaks majandus sadu miljoneid inimesi, kes teeksid traditsioonilist töölisetööd.

Euroopas ütlevad mõned, et nad tahaksid tagasi tööstust, mis on kolinud Hiinasse. See on tõsi, et tööstus on kolinud Hiinasse. Aga mida teie lugejad ehk ei tea, on see, et viimase seitsme aasta jooksul toimunud automatiseerimine on jätnud tööta 15% Hiina tehasetöölistest. Üle maailma on tootmise automatiseerimise tõttu kaotanud töö 14% tehasetöölisi. Töökohti ei kaota Euroopast üksnes Hiina, vaid ka automatiseerimine. Riigid peavad sellele reageerima: nad peavad leidma alternatiivseid töövorme tsiviilühiskonnas ning alternatiivseid võimalusi mittetulundusühingutes.

Hiinas tundub Shanghai edukas, aga kui minna äärealadele või Lääne-Hiinasse, siis seal valitseb massiline tööpuudus. Inimesed ei leia tööd.

Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi. See on hirmutav: mida teevad inimesed, kui neil ei ole tööd? Aga selleks tulebki luua alternatiivsed töövõimalused, mille eesmärk ei ole teenida mitte turu-, vaid sotsiaalset kapitali.

Kui töö automatiseeritakse, siis ehk ei olegi rahvastiku vananemine, millest Euroopas räägitakse, nii suur probleem?

Rahvastiku vananemine on ikkagi probleem. Kui viljakus langeb, siis aastal 2050 on Euroopas ühe töötaja kohta kaks pensionäri ja keskmine iga 54 aastat.

Üks lahendus oleks püüda sündivust suurendada. Minge näiteks Taani – igal pool näete rasedaid naisi. Miks? Sest avalik võim hoolitseb laste eest, laste päevahoiuks on väga head võimalused. Või minge Prantsusmaale, kus sünnib samuti palju lapsi. Miks? Seal on väga head päevahoiuvõimalused. Ma soovitaksin eurooplastel võtta raha tööstussubsiidiumidest – mida tööstus ei vaja – ja anda emadele-isadele korralikult raha, et nad saaksid olla kaks aastat lapsega kodus ja minna siis tööle tagasi. Näiteks Norras on kaks aastat tasulist vanemapuhkust.

Nii või teisiti tuleb avada piirid ka immigratsioonile. Ameeriklased tulevad immigratsiooniga toime, aga eurooplased kardavad seda. Te kardate, et immigrandid ei aktsepteeri teie pluralistlikku ühiskonda, löövad palgad alla ja õõnestavad heaolusüsteemi. Mina ütlen: te saate seda, mida usute. Ma soovitaksin valitsusjuhtidel luua noortele võimalus areneda koos noorte immigrantidega. Kui John F. Kennedy sai presidendiks, ütles ta: “Ära küsi, mida Ameerika saab teha sinu heaks, vaid küsi, mida sina saad teha Ameerika heaks.” Miks mitte luua Euroopa rahukorpus – anda noortele inimestele alternatiivteenistuse võimalus, et nad saaksid immigrante tervitada, õpetada neile keelt, tööd, uuel kodumaal toimetulekut. Las noored inimesed tervitavad immigrante, et mõlemad pooled võiksid üksteiselt õppida.

Jeremy Rifkin

• Jeremy Rifkin (sünd 1943) on kirjutanud kaheksateist raamatut, mis räägivad põhiliselt teaduslike ja tehnoloogiliste muutuste mõjust majandusele, tööturule, ühiskonnale ja keskkonnale. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde ning neid kasutatakse sadades maailma ülikoolides.

• Tuntuse tõi Rifkinile 1995. aastal ilmunud “Töö lõpp”, milles ta ennustas, et uued ja üha keerukamad tarkvaratehnoloogiad juhivad tsivilisatsiooni üha lähemale peaaegu töölisteta maailmale. Eesti keeles on Rifkinilt ilmunud veel “Biotehnoloogia sajand”, milles ta hoiatas, et meil on liiga vähe teadmisi hindamaks geneetiliselt muundatud organismide mõju. Rifkini viimane, 2004. aastal ilmunud raamat “Euroopa unelm” on saanud juba enim tsiteeritud Euroopa oleviku ja tuleviku teemaliseks teoseks

• USA-s sündinud ja õppinud Rifkin on juba 20 aastat nõustanud Euroopa riigijuhte, erakondi ja ettevõtteid ning aidanud korraldada kampaaniaid keskkonna ja sotsiaalse õigluse heaks. Rifkin on hinnatud kolumnist mainekates väljaannetes nagu The Guardian, Süddeutsche Zeitung ja El Pais.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare