JEREMY RIFKIN: Loomkatsed ei ole ainuke võimalus
Ja kui see teadusläbimurre aitaks säästa miljoneid elusid ning kergendaks veel miljonite kannatusi – ent ometi pole te sellest kuulnud?
Põrutava sisuga uuring “Toksilisuse katsed 21. sajandil: visioon ja strateegia” avalikustati 2007. aasta juunis. Ajal, mil üha suurem kokkupuude tohutu hulga tööstuskemikaalidega ohustab kogu maailmas miljonite inimeste elu, avab riikliku teadusnõukogu raport teie tervise kaitseks uue ukse.
Tööstuskemikaalide mõju toksikoloogilisel uurimisel on alanud uus, revolutsiooniline areng. Uuring teatab, et avastused “võivad asendada senise täielikult loomkatsetel põhineva toksilisuse testimine in-vitro (katseklaasi- – toim) meetoditega, mis eelistavad kasutada inimpäritolu rakke, rakuliine ja rakukomponente”.
Mõni firma kasvatab juba katseklaasikatseteks inimkoe osi – nahast, silmadest, immuunsüsteemist pärit rakke. Teised ettevõtted kasutavad keerukaid arvutisimulatsioone, tehes virtuaalseid katseid, hindamaks kemikaalidest inimtervisele lähtuvat potentsiaalset ohtu. Ainuüksi mullu kulutasid ettevõtted alternatiivsetele katsemeetoditele 700 miljonit USA dollarit.
Sellest saadakse teadlaste sõnul kahesugust kasu. Laboratooriumid võivad alustada loomkatsete koomale tõmbamist ning samal ajal arendada märksa selgemaid ja täpsemaid riskihinnanguid, mis käsitlevad kemikaalide mõju inimtervisele. Teadlased on viimastel aastatel võtnud järjest valjema häälega sõna katseloomadele kemikaalide süstimise vastu, osutades, et sel on inimkonna riskide uurimiseks kahtlasevõitu väärtus, sest normaaltingimustes elades saavad inimesed kemikaale märksa väiksemas kontsentratsioonis.
Riikliku teadusnõukogu raporti järgi teeb veelgi rohkem muret see, et igal aastal põhjustatakse miljonitele loomadele kannatusi ja tapetakse neid hoolimata sellest, et katsed annavad väga vähe väärtuslikku teavet kemikaalide ohtlikkusest inimestele.
Aktivistid väidavad sedasama juba pikka aega, aga teadusringkonnad, arstide ühingud ja tööstuslobi tegijad on neid vastutasuks süüdistanud progressivastasuses ja selles, et nad armastavad loomi rohkem kui inimesi. Nüüdseks on teadlaskond jõudnud samadele järeldustele. Toksilisuse loomkatsed on vilets teadus.
Parem kui mitte midagi?
Raport osutab veel, et loomkatsed on kallid ja ajamahukad ning vaja läheb palju loomi. Kõige selle tulemusena on võimalik hinnata vaid väheste kemikaalide mõju. Milleks siis jätkata tegevust, mis on nii kallis ja ebatõhus ning põhjustab nõnda palju kannatusi ja surma? Kuid ärgem unustagem, et tööstus, mis on kaasatud loomkatsete tulusasse ärisse, ei tarvitse niisama lihtsalt oma tegevusest loobuda. Nende viimane eneseõigustus on, et loomkatsed olevat ainsad, mis meil on, ja parem see kui üldse mitte midagi.
Uus raport aga kummutab selle tavaargumendi. Uued tipptehnoloogiad pakuvad võimalust saada esimest korda täpseid andmeid kemikaalide riskantsuse kohta, ilma neid meie kaas-olenditel katsetamata. Sellal kui kogu maailma tarbijad muutuvad loomadega tehtavate toksilisuskatsete pärast üha murelikumaks, astuvad uued ettevõtted, nagu AFFymetrix, Agilent Technologies, Applied Biosystems, Gene Logic ja CuraGen, uute kõrgtehnoloogiliste katsemeetodite maailma.
Kui uued toksilisuse uurimise meetodid aitavad säästa miljonite loomade elu, siis tegelikult peidavad nad endas ka lubadust päästa miljoneid inimelusid. Kiiremad ja odavamad katseprotseduurid ja täpsemad andmed kiirendavad kemikaalidest lähtuva riski hindamist ja aitavad leida vahendeid uute ravimite väljatöötamiseks ja muudeks sekkumisvõimalusteks inimtervise kaitsel. Lühidalt, tegu on võiduga nii loomadele kui ka meile endale.
Sellise raporti ajastatus on iseäranis õnnestunud, arvestades tänavu Euroopa Liidus heaks kiidetud REACH-i seadustepaketti, mis kohustab ettevõtteid uurima rohkem kui 30 000 kemikaali mõju inimtervisele. USA ja teised jälgivad tähelepanelikult lohisevat pingutust, mis tehakse toksilisuskatsete reguleerimiseks. Praegustel hinnangutel kasutatakse nõutud toksilisuskatsetes nelja miljonit looma, kes peavad taluma meeletut valu ja surema. Kui REACH-i programmist kujuneb maailma edasine tegevusmudel, siis peab ta jõuliselt juurutama uusi toksilisuse katsete tehnoloogiaid või siis riskima sellega, et tekitab kalli ja viletsa reguleerimisprogrammi, mis avaldab vähe kasulikku mõju ja pidurdab keemilise ohuga toimetulekut. See on elu ja surma küsimus.
