JEREMY RIFKIN: Meist kõigist saavad taimetoitlased
Ilmselt imestate, kui kuulete, et just liha meie igapäevasel toidulaual on üleilmse kliimamuutuse süüdlane number üks!
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) värske raport ütleb, et loomapidamine tekitab 18% kasvuhoonegaaside emissioonist. Rohkem kui transpordisektor! Kui veisekasvatus toodab 9% inimtegevusest pärinevat süsinikdioksiidi, tuleb sealt suur osa ohtlikumatest kasvuhoonegaasidest. Loomakasvatus põhjustab 65% inimtegevusega seotud lämmastikoksiidi emissioonist; lämmastikoksiidil on aga üleilmsele soojenemisele 300 korda suurem mõju kui süsinikdioksiidil. Enamik lämmastikoksiidi emissiooni tuleb sõnnikust. Kariloomad eraldavad ka 37% kogu inimtegevuse põhjustatud metaanist – gaasist, millel on planeedi soojendamisele 23 korda suurem mõju kui süsinikdioksiidil.
Loomakasvatuse katk
Kariloomad võtavad tänapäeval enda alla 26% maakera jäävabast maapinnast. Sama tähtis on, et enam kui üks kolmandik maailma viljakandvast maast on antud loomadele sööda, mitte inimestele toiduvilja kasvatamiseks. Traditsiooniliselt hankisid kariloomad toitu rohumaadelt. Alles 20. sajandil asuti suurt hulka põllumajandusmaad kasutama toiduvilja kasvatamise asemel loomasööda tootmiseks, et jõukamad tarbijad saaksid teraviljaga toidetud liha. Kuna järjest rohkem põllumaad kasutatakse loomasööda kasvatamiseks, on miljonid maailma vaesemad elanikud pagendatud liiga väikestele maalappidele või aetud oma maalt välja, nii et neil on raske tagada endale isegi tagasihoidlikku igapäevast toitu.
Pidevalt laiendatavast loomakasvatusest on saanud eepiliste mõõtmetega üleilmne katk. Ainuüksi lihaveiste karjad söövad ennast sõna otseses mõttes tervetest ökosüsteemidest läbi. Suur osa järelejäänud vihmametsadest – näiteks Amazonase ääres – tehakse maatasa, et saada ruumi veiste karjamaadele. Samal ajal erodeerub kogu maailma põllumajandusmaa liigintensiivse karjatamise tõttu ja magevee varusid saastavad loomsed jäätmed ning putuka-mürgid.
Probleem süveneb veelgi. FAO hinnangul kahekordistub ülemaailmne lihatootmine 2050. aastaks ja sellel on maakera biosfäärile potentsiaalselt katastroofiline mõju. ÜRO agentuur hoiatab, et “ühe karilooma tootmise kahju keskkonnale tuleb vähendada poole võrra, vältimaks kahjude suurenemist üle praeguse taseme”.
Olles hoiatanud ohust, mida veisekasvatuse suurenemine keskkonnale tekitab, pakub FAO hulga abinõusid, sh efektiivsemaid pinnasehoiumeetodeid ja loomade toidu parandamist, vähendamaks metaani emissiooni, ning niisutussüsteemide efektiivsuse suurendamist.
FAO lahendused tunduvad aga naeruväärsed, sest tegelik probleem on jäänud raportis käsitlemata. Probleem on selles, et järjest rohkemate inimeste iga-päevane toitumine on orienteeritud lihale, mis tõuseb maakera toiduahelas järjest kõrgemale kohale, seda maakera heaolu hinnaga. Niisiis, miks mainib uuring vaid möödaminnes taimetoitu ega anna ühtegi soovitust, vähendamaks lihatarbimist? Ehk on põhjus selles, et lihatööstus on kõige kiiremini kasvav põllumajandussektor, pakkudes tööd 1,3 miljardile inimesele ja andes 40% kogu maa-ilma põllumajandustoodangust.
Isegi New York Times, mida üldiselt peetakse keskkonnaküsimustes teadlikuks, jättis raporti täielikult kajastamata. Olles itkenud loomakasvatuse mõjude üle keskkonnale ja kliimamuutusele ning soovinud “jätkusuutlikumat loomakasvatust”, ei tulnud New York Times selle pealegi, et jätkusuutlikkus ei tähenda midagi muud kui lihatarbimise vähendamist.
Taimetoit on lahendus
Võrdleme maa tootlikkust toiduvilja ja loomasööda kasvatamisel. Aaker (0,4 hektarit) teravilja toodab viis korda rohkem valke kui aaker, mida kasutatakse liha tootmises. Kaunviljad annavad aakri kohta kümme korda rohkem ja suurelehelised aedviljad 15 korda rohkem valke kui loomaliha tootmine.
USA kariloomatööstus kulutab naela (453 g) viljaga söödetud loomaliha tootmiseks galloni (3,8 liitrit) bensiini ekvivalenti. Neljaliikmelise perekonna aastase loomalihavajaduse tagamine – umbes 260 naela (118 kg) – nõuab rohkem kui 260 gallonit (984 liitrit) fossiilkütust. Seda põletades paisatakse atmosfääri enam kui 2,5 lisatonni süsinikdioksiidi – sama palju kui seda tekib normaalse auto pooleaastasel tavalisel kasutamisel.
Loomulikult on esimene vastuväide, mille tekitab isegi eba-määrane üleskutse lihasöömist vähendada, et inimesed on lihasööjad ja vajavad hea tervise juures püsimiseks liha. See pole tõsi. Meie, homo sapiens’id, oleme kõigesööjad. Nagu meie lähimad sugulased šimpansid, oleme me bioloogiliselt arenenud elatuma ennekõike värsketest puu- ja aedviljadest, millele lisandub vaid kohati liha. Kuigi liha on olnud osa traditsioonilisest toidust, oli see 20. sajandini pigem maitseaine kui põhitoidus.
Aga kas meil ei ole vaja lisavalke, mis lihas sisalduvad, et elada tervislikku elu? Tegelikult tarbib keskmine ameeriklane palju rohkem valke kui keha suudab omastada. Tasakaalus taimne toit tagab kergesti kõik valgud, mida inimene hea tervise jaoks vajab.
FAO raporti järeldused ja mõjud on selged. Kui kariloomad vastutavad üleilmse soojenemise eest rohkem kui transport, siis miks me ei kuluta meedias ja poliitikategemises sama palju aega ja tähelepanu sellele, kuidas vähendada sõltuvust lihast, kui me kulutame sellele, kuidas vähendada sõltuvust bensiini neelavatest autodest.
Jeremy Rifkin on raamatu “Pärast loomaliha: karjakultuuri tõus ja langus” autor ja Washingtoni Majandustrendide Fondi president.
