Mustanahalise elanikkonna töötus ulatus üle kogu riigi ligi 22 protsendini – olles kaks korda suurem samast näitajast valgete meeste hulgas. Vaid paar aastat varem – pidades üht Ameerika ajaloo kuulsamat kõnet – oli King Lincolni memoriaali ees seistes öelnud: “Ma unistan, et kord tuleb päev, mil me peame enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdseks… Mul on unistus, et minu neli väikest last elavad ühel päeval ühiskonnas, kus neid ei hinnata mitte nende nahavärvi, vaid isiksuse alusel.”

Töötud immigrandid

Sarnaselt sellega on Prantsusmaa suurte muslimi kogukondade noored inimesed – kellest enamik on Prantsuse kodanikud – hakanud autosid süütama, koole põletama ja politseinikke tulistama. See näib olevat spontaanne raevupurse ühiskonna vastu, kes on pööranud neile selja. Ja nagu Ameerika getodes üks inimpõlv tagasi, nii on ka noorte muslimi meeste tööpuudus kaks korda kõrgem Prantsusmaa üldisest töötusest, ulatudes mõnes piirkonnas koguni 40–50 protsendini. Nende immigrantide vanemad ja vanavanemad rändasid Prantsusmaale endistest Prantsuse Aafrika kolooniatest. Need noored – kes on vaesed, harimatud ja töötud ning keda ülejäänud Prantsuse ühiskond väldib – elavad banlieu’des, suurlinnade vaestes eeslinnades, ja neil on vähe lootust oma olukorda parandada. Nad vastanduvad selgelt oma prantsuse keskklassi kuuluvatele eakaaslastele, kellel on ülikooliharidus. Ja nad vastanduvad ka ülejäänud Euroopa noortele, kes naudivad “Euroopa unelma” vilju: elukvaliteeti, mobiilsust ning sotsiaalseid ja inimõigusi. Prantsusmaa ootab ikka veel omaenda Martin Luther Kingi, kes ütleks: “Ma tahan, et iga Prantsuse kodanik, kristlane ja muslim, must ja valge, elaks ühel päeval võrdsete ühiskonnas.”

Prantsusmaa valitsus peaks väga tähelepanelikult kuulama, mida noored muslimid ütlevad. Lõpututes intervjuudes kurdavad noored protestijad, et ehkki nad on seaduse järgi Prantsuse kodanikud, ei kohelda neid samasuguse respekti ja tähelepanuga kui muid kaasmaalasi. Peaaegu sama väitsid üks inimpõlv tagasi ka paljud Ameerika getode ja eeslinnade mustanahalised ja latiinonoored.

Võõrandunud noorte karje

Kuid erinevalt Ameerikast, kus asi on viimase 40 aasta jooksul muutunud halvast veel halvemaks, on Prantsusmaa olukord siiski veidi lootustandvam. Sest nende võõrandunud noorte karje taga on soov olla osa Prantsuse ühiskonda. Olge valvel, kui nad enam sellest ei hooli. See juhtuski Ameerikas.

1950. ja 1960. aastate kodanikuõiguste liikumine aitas asja mõneti edendada: vaeseid mustanahalisi lapsi hakkas sagedamini õppima valge keskklassi koolides, töövõimaluste parandamiseks käivitati spetsiaalsed “positiivse diskrimineerimise” programmid ja laste akadeemiliste võimete parandamiseks hakati pakkuma neile koolieelset õpet.

Kuid nüüdseks on noorte afroameeriklaste võimalused saanud vaid natuke paremaks kui ühe inimpõlve eest. Sotsiaalprogrammid on katkestatud ja mustanahaliste noorte töötus on rekordkõrge. Hullemgi veel: 30 protsenti USA 20-ndates eluaastates mustanahalisi mehi ootab kohut, on vangis või kannab tingimisi karistust.

Samal ajal on rikkad saanud veel rikkamaks ja vaesed jäänud veel vaesemaks. Nüüdseks on Ameerika Ühendriigid, kunagine maailma kõige suurem ja egalitaarsem keskklassi ühiskond, nihkunud maailma sissetulekute võrdsuse pingereas 24. kohale. Juhtivatest tööstusriikidest on sissetulekute ebavõrdsus veelgi suurem vaid Venemaal ja Mehhikos. Kui noorelt mustanahaliselt ja latiinomehelt, kes elab getos, küsitakse, kas ta soovib, et “Ameerika unelm” laieneks temalegi, siis tõenäoliselt on vastuseks irve või – veelgi hullem – täielik põlgus. Ameerika kõige vaesemate piirkondade kodanikuõiguste aktivistide kunagine õigustatud nördimus on asendunud lootusetuse, resignatsiooni ning vägivalla, narkomaania ja kuritegevuse aktsepteerimisega. Tõsi, terve must kogukond ei tunne sama, kuid paljud tõrjutud noored küll.

Õppige Ameerika vigadest

Prantsuse avalikkus peab õppima Ameerika vigadest. Ärge uskuge, et rahulolematuse leevendamiseks piisab üksnes äkkrünnakust vägivallatsejatele või paarist formaalsest sotsiaalreformist. Selle asemel peaks Prantsuse ühiskond kasutama juhust ja algatama üleriigilise arutelu. On tähtis võtta kuulda noorte inimeste muresid ja püüda nendega koos kujundada reforme, mida on tarvis nende olukorra parandamiseks. Laske noortel inimestel tunda, et ülejäänud Prantsuse ühiskond tõesti hoolib neist. Tehke seda enne, kui noortest muslimitest Prantsuse kodanikud lakkavad unistamast olla osa Prantsuse ühiskonnast. Sest siis on juba liiga hilja.

Kui noorte praegustele karjetele järgneb tõesti organiseeritud ülestõus, võib Prantsuse ühiskond ise sattuda ohtu. Enamgi veel – oleks naiivne arvata, et Prantsusmaa sündmused jäävad vaid selle riigi piiresse. Paljudes Euroopa riikides on võõrandunud immigrantide – enamjaolt muslimite – kogukondi. Pole välistatud, et vägivald võib levida. Kui see juhtub, siis võib hädaoht ähvardada kogu Euroopa unelmat – ning sellel oleksid Euroopa tulevikule rasked tagajärjed.

Jeremy Rifkin, majandusteadlane ja visionäär