JEREMY RIFKIN: Toidukriis ja kliimamuutus: salajane seos lihaga
Kriisi teravdavad veelgi nii-öelda reaalajas ilmnevad kliimamuutuste mõjud põllumajandusele. Kliimamuutus on põhjustanud põuda, üleujutusi ja teisi äärmuslikke ilmastikunähtusi, mis on halvanud toidutootmist paljudes maailma paikades. Olukorras, kus enam kui 30 riigis levivad tänavarahutused, kardavad poliitikud, et jätkuv toiduhindade tõus, kogunev rahva viha ja meeleheide võivad panna valitsused üle kogu maailma kukkuma ja viia inimtsivilisatsiooni jaoks äraarvamatute tagajärgedeni.
Toidukriis on saanud ühtäkki humanitaarprobleemist globaalseks julgeolekuteemaks. Viimastel nädalatel on peetud kiiruga mitmeid ülemaailmse toidukriisi tippkohtumisi, et arutada seoseid energiahindade tõusu, toiduhindade hüppe ja põllusaaki mõjutavate kliimamuutuste vahel.
Juunikuus peetud ÜRO toidu- ja põllumajanduse organisatsiooni (FAO) kohtumisele kogunes 4000 esindajat rohkem kui 180 riigist – sealhulgas riigipäid, ärijuhte ja maailma juhtivaid kodanikuühiskonna organisatsioone –, et arutada toidukriisi, kliimamuutusi ja energiaprobleeme. Ometi polnud konverentsi lõpuks ükski maailma riigijuhtidest puudutanud kriisi põhjusi ja seda, kuidas põllumajanduspoliitika mõjutab kliimamuutusi.
“Elevant toas” on osutunud hoopiski lehmaks, aga mitte keegi ei taha seda märgata või talle tähelepanu pöörata. Ülemaailmne lihatööstus on alla kugistanud üle kolmandiku maailma põllumajandusmaast ja ära kaaninud tohutu hulga maailma fossiilkütuse varudest nii, et ainult väike osa maailma elanikkonnast võib nautleda maailma toiduahela ülemises otsas, sellal kui sadade miljonite ülejäänute osaks on alatoitlus, nälg ja surm.
Olukorras, kus naftahind ronib endiselt ülespoole – liigume planeedi naftatootmise tipptaseme poole –, saab lõhe ületoidetud rikaste ja alatoidetud vaeste vahel ainult laieneda, viies maailmani, kus aplus elutseb keset nälgimist. Asja teeb veelgi hullemaks see, et lihatoodang on kliimamuutuse tähtsuselt teine põhjus ja isegi Al Gore ei kavatse sellest rääkida. Kui rikkamate inimeste toitumine põhjalikult ei muutu, siis ei tarvitse tsivilisatsioon ellu jääda. Järgnevalt mõned faktid.
Eiratud põhjused
Alustuseks, naftahinna drastiline tõus maailmaturgudel on viimase aasta jooksul mänginud põhiteraviljade hinnatõusus märkimisväärset rolli. Tänapäevane põllumajanduslik tootmine oleneb igal toidutootmise astmel naftast ja fossiilkütuste derivaatidest. Naftakemikaale kasutatakse väetistes, pestitsiidides ja pakendamisel, bensiini aga kasutatakse nii talu töövahendite käigus hoidmiseks kui ka toidu transpordiks kaugel paiknevatele turgudele. Tulemuseks on see, et taevasse tõusnud naftahinnad on tõstnud maailma viljakasvatuse maksumust. Toiduhinnad on viimase 12 kuu jooksul tõusnud 54 protsenti ja teraviljahinnad on samal ajal kerkinud 92 protsenti. Riisi ja nisu hinnad on ainuüksi viimase aasta jooksul kahekordistunud.
Nende 2,7 miljardi inimese jaoks, kes teenivad alla kahe dollari päevas, tähendavad sellise ulatusega hinnahüpped seda, et skaala liigub ellujäämiselt nälja ja isegi surmani. Toidu ja põllumajandusorganisatsiooni peadirektori Jacques Dioufi sõnul on praegu maailmas umbes 862 miljonit inimest, kellel puudub piisav ligipääs toidule.
Paljud eksportijad peavad toidu hinnatõusu põhjuseks põllumajandusmaa kasutamist biokütuste toorme tootmiseks. Väite tuum on see, et üha suurem haritava maa kasutamine biokütuste tootmiseks tõstab toiduvilja hinda. Teisisõnu jõuab küsimus selleni, kas toita autosid või inimesi.
Kogu see jutt vaatab tegelikult põhiprobleemist mööda. Küsimus pole selles, kas toita autosid või inimesi. Tegelik küsimus on, kas seisus, kus naftahind kergitab toiduhindu, peaksime söötma vilja loomadele või hoopis inimestele. Ja sellest pole ükski maailma liidritest valmis rääkima.
Raiskav lihatootmine
FAO käsitles seda teemat 2006. aastal avaldatud uurimuses “Kariloomade pikk vari: keskkonnaalased küsimused ja valikud”. Raporti kohaselt läks ainuüksi 2002. aastal kariloomade toiduks 670 miljonit tonni teravilja, mis moodustab ülemaailmsest viljasaagist kolmandiku. Probleem on, et üha suurem hulk maailma haritavast maast toodab söödavilja, mis puudutab otseselt toidu taskukohasust maailma kõige vaesemate inimeste jaoks. Veelgi hullem on aga see, et FAO hinnangul maailma lihatoodang 2030. aastaks kahekordistub, mis tähendab, et veel suurem osa allesjäänud põllumaast toodab inimtoidu asemel loomasööta.
Kuid kriis “toit versus sööt” ei puuduta üksnes sadu miljoneid näljaseid. Samavõrd tähtis on side söödateravilja, suureneva lihatoodangu ja -tarbimise ning globaalse soojenemise vahel, ainult et ülemaailmsel tippkohtumisel ei paistnud keegi soovivat sel teemal sõna võtta. Reaalsus on, et teraviljaga toidetud liha, mida me lauale paneme, on tähtsuselt teine kliimamuutuste põhjustaja ehitiste järel. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli esimees Rajendra Kumar Pachauri ( 2007. aasta Nobeli rahupreemia kaaslaureaat), on palunud tarbijaid üle maailma, et need vähendaksid esimese sammuna kliimamuutuste vastu oma lihatarbimist.
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni uurimus teatab, et kariloomad annavad 18 protsenti kasvuhoonegaasidest. See on olulisem kui transport. Sellal kui kariloomad annavad üheksa protsenti inimtegevusega seotud süsihappegaasist, toodavad nad märksa suurema koguse märksa kahjulikumaid kasvuhoonegaase. Kariloomad tekitavad ka emissioonidest 65 protsenti lämmastikoksiidide, mis pärineb valdavalt sõnnikust. Kariloomad väljutavad veel 37 protsenti inimtegevusega seotud metaanist – gaasist, mis mõjutab planeedi soojenemist 23 korda rohkem kui süsihappegaas.
Tõhusam taimekasvatus
Samal ajal kui me halame energiakasutuse ebatõhususe ning raiskavate, bensiini kulistavate autode üle, on energiakasutuse ebatõhusus teravilja ja liha söömise võrdluses märksa hullem. Kaunviljad toodavad valku pindalaühiku kohta kümme korda rohkem ja lehtjuurviljad koguni 15 korda rohkem, kui saadakse näiteks loomalihast. Loomakasvatustööstus tarvitab ühe naela (0,45 kg – toim) teraviljaga toidetud loomaliha tootmiseks ühe galloni (3,8 liitrit – toim) väärtuses bensiini. Selleks et rahuldada keskmise neljaliikmelise perekonna aastast lihavajadust – see on umbes 260 naela –, läheb tarvis üle 260 galloni fossiilkütust. Kui see kütus ära põletada, vallandub atmosfääri 2,5 tonni süsihappegaasi – sama palju kui keskmine auto paiskab atmosfääri kuue tavapärase sõidukuuga.
FAO raporti järeldused on selged. On aeg juhtida üldsuse tähelepanu metaani ja lämmastikoksiidi emissioonile põllumajanduses ja julgustada loomakasvatustööstust otsima uusi võimalusi, kuidas vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Kaaluda tuleks ka söödateravilja ja liha maksustamist, et vähendada tarbimist – samamoodi nagu me maksustame bensiini. Söödateravilja- ja lihamaks toob kaasa suurema rõhuasetuse toiduteravilja tootmisele ja vabastab tohutud põllumajandusliku maa alad, mida praegu kasutatakse kariloomade söödateravilja tootmiseks. Me peaksime pingutama ka selle nimel, et võõrutada põllumajandus rasketest fossiilkütustest ja kemikaalidest ning ka geneetiliselt muundatud toidu tootmistehnoloogiast orgaanilisemate ja agroökoloogiliste lahenduste poole, vähendamaks toidukasvatuse maksumust.
Meie pühendumusele energiasäästule ja üleilmse soojenemise jalajälje vähendamisele majanduses ja transpordis peaks lisanduma vähemalt sama agressiivne tegevus põllumajanduse praktikas. Lõppkokkuvõttes on nihe söödatootmiselt toidutootmisele ja keemiliselt orgaanilisele põllumajandusele ainsad pikas perspektiivis elujõulised vahendid, et toime tulla globaalse toidu- ja kliimamuutuse kriisiga. Maailma rikkad ja hästi toime tulevad tarbijad peavad tegema teadliku toitumisvaliku oma kaasinimeste ja ühise planeedi huvides. Valitsused peavad tegema sama. Aeg hakkab otsa saama.
