JEREMY RIFKIN: Viis argumenti tuumaenergia vastu
See teadaanne jätkas avalikult tehtud üleskutsete rida, mida Valge Maja on teinud tuumaenergia reklaamimiseks. Bush väidab, et USA ja kogu maailma energiajulgeolek tulevikus sõltub järjest enam tuumaenergiast.
Tehnika, mis aastaid põles teadusliku põlguse puhastustules, on tõusnud tuhast. Selle häid omadusi on ülistanud näiteks Suurbritannia peaminister Tony Blair, tuntud teadlane söör James Lovelock ja isegi mõned ülejooksikust keskkonnaaktivistid. 1979. aastal Pennsylvanias toimunud tuumaõnnetus ja 1986. aastal N Liidus aset leidnud Tsˇernobõli katastroof on mälestustehõlma vajunud. Naftahindade kerkimine maailmaturul ja reaalajas nähtav globaalne soojenemine on kergitanud katte tuumaenergialt. Viimane on läbi teinud ilukirurgilise muutuse ja mõned nimetavad seda kiitvalt naftajärgse aja energiaallikaks nr 1. Ent enne veel, kui laseme entusiasmil end jalust niita, peaksime kainel pilgul hindama tuumaenergia kasutuselevõtu tagajärgi.
Suurenevad elektriarved
Esiteks, tuumaenergia ei ole taskukohane. Uue põlvkonna tuumaelektrijaama rajamise minimaalne kulu on kaks miljardit USA dollarit. See on poole võrra enam, kui kivisöel töötava energiajaama loomine ja kaugelt kallim gaasil töötavast energiaallikast. Suurendamaks tuuma-
energia panust USA elektritootmisesse kaks korda – praegu toodavad tuumajaamad 20% riigi elektrist –, peaks selle alla panema kuni pool triljonit dollarit. Kust peaks riik, millel niikuinii kaelas rekordilised tarbimis- ja riigivõlad, võtma raha, et ehitada uued tuumaelektrijaamad? Ja ükskõik milline muu riik, mis on sarnases finantsolukorras, peab endale esitama sama küsimuse. Kui valitsusjuhid üle maailma mõtlevad tõsiselt panustada tuumaenergiale, peavad nad rahvaga ausad olema ja tunnistama, et tarbijatele toob see kaasa maksude tõstmise, toetamaks riiklikke subsiidiume, ja samuti elektriarvete suurenemise.
Teiseks, kuigi tuumaajastu on kestnud juba kuus kümnendit, ei tea meie teadlased ega insenerid ikka veel, kuidas turvaliselt transportida ja hoiustada tuumajäätmeid. Selle tulemusel kuhjuvad tuumarajatistes üle maailma tuumavardad. USA-s kulus keskvõimul kaheksa biljonit dollarit ja 20 aastat, et luua õhukindel maa-alune matmispaik radioaktiivsete materjalide tarbeks. See kaevati sügavale Yucca mäe sisse Nevada osariigis. Hoidla pidanuks lekkevabana püsima 10 000 aastat. Kahjuks möönab keskkonnakaitseagentuur juba praegu, et maa-alune ladu hakkab lekkima.
Kolmandaks, rahvusvaheline tuumaenergiaagentuur tegi viis aastat tagasi uurimuse uraani kättesaadavusest. Selle kohaselt ei suudaks praegu teada olevatele uraanivarudele tuginedes nõudlusele vastata juba 2026. aastaks (juhul kui kasutamisaktiivsus oleks kõrge). Keskmise kasutamisaktiivsuse juures jätkuks uraani 2035. aastani. Muidugi on võimalik, et edasise uurimistegevuse käigus avastatakse uusi leiukohti ja uued tehnoloogilised läbimurded võiksid vähendada uraanivajadust, aga hetkeseisu arvestades oleks tegu vaid spekulatsioonidega.
Kadunud reaalsustaju
Neljandaks, islamiterrorismi levimise ajastul sadade, isegi tuhandete tuumaenergiajaamade ehitamine tundub totter idee. Kas oleme kaotanud igasuguse reaalsustaju? Ühelt poolt pelgavad USA, Euroopa Liit ja suur osa ülejäänud maailmast ainuüksi võimalust, et üksainus riik, Iraan, võib saada rikastatud uraani oma tuumaprogrammi kaudu ning kasutada seda tuumapommi ehitamiseks. Samas on paljud neist valitsustest valmis ehitama tuumajaamu üle maakera, paigutama neid selle planeedi igasse soppi. See tähendab, et uraani ja tuumajäätmeid veetakse igal pool, kuhjatakse ajutistesse hoidlatesse, mis paiknevad sageli tihedalt asustatud linnapiirkondades.
Tuumajaamad on terroristlike n-ö pehmerünnakute nimekirja esiotsas. Eelmise aasta 8. novembril vahistas Austraalia valitsus 18 islami terroristi, kes kavandasid Austraalia ainukese tuumajaama õhkulaskmist. Oleks see neil õnnestunud, oleks Austraalia pidanud läbi elama oma isikliku versiooni 9/11 rünnakust, mis sandistas New Yorgi. Peaksime kõik mures olema. Tuumaregulatiivkomitee tehtud uuringust USA-s selgus, et enam kui pooled Ameerika tuumajaamadest, mida uuriti, ei suutnud ennetada simuleeritud rünnakut oma rajatistele.
Lõpetuseks – tuumaenergia esindab endisaegset väga tsentraliseeritud tehnoloogiat. Jagatud tehnoloogiate ajajärgul, mil võimu detsentraliseeritakse ning avatud majandusmudelid ja võrgustikud on järjest olulisemad, näib tuumaenergia kummaliselt vanamoeline ja iganenud. Tuumaenergia oli paljuski külma sõja sünnitis. See sümboliseeris võimu suurt kontsentreerumist ja peegeldas Teise maailmasõja järgse aja geopoliitikat. Ent tänapäeval esitab 20. sajandi geopoliitikale väljakutse 21. sajandi biosfääripoliitika. Maailm on muutumas lapikuks. Igal pool annavad uued tehnoloogiad inimestele kätte tööriistad, mida on vaja, saamaks aktiivselt osaleda vastastikku ühendatud maailmas. Tuuma-
energia on aga eliitjõud, mida kontrollivad vähesed. Ajal, mil loosungist “võim rahvale” on saanud maailma vaeste ja rõhutute mantra, on tuumaenergia jäänuk, mis viib meid ajas tagasi.
Selle asemel peaksime koondama oma jõud, et edendada detsentraliseeritud tehnoloogiaid – päikese, tuule, geotermilise, vee ja biomassi. Samuti peaks looma infrastruktuuri vesiniku hoiustamiseks, et kindlustada püsiv, katkematu energiaallikas elektrivajaduse katmiseks ja transpordiks. Meie ühine energiatuleviku võti peitub päikeses, mitte uraanis.
Jeremy Rifkin on raamatu “Vesinikumajandus” (“The Hydrogen Economy”, 2002) autor. Tõlkinud Liis Auväärt.
