JEVGENI KRIŠTAFOVITŠ: Georgia asemel võiks olla ka Eesti
Tankid ei tunginud tookord Eestisse vaid seetõttu, et NATO põhikirja 5. artikli alusel oleksid sekkunud kohe meie liitlased, mis sisuliselt oleks tähendanud kolmandat maailmasõda. Selleks ei ole Kreml veel valmis.
Tbilisiga võib aga mängida hoopis teiste reeglite järgi, kuna Moskva loodab, et rahvusvaheline üldsus jääb vaikima.
Täna meie, kodanikud, otsustame, kas nõustuda uue maaimakorraga Venemaa moodi või sellele vastu astuda.
Venemaa peaminister Putin rõhutas, et neil on raske tagasi hoida inimesi, kes sooviksid vabatahtlikult minna võitlema Georgia vägede vastu Lõuna-Osseetias.
Siinkohal tuleb meelde Venemaa peaministri asetäitja Sergei Ivanovi avaldus mullu kevadel, et Kreml ei saa vastu hakata kodanikuühiskonnale našistide näol, kes ründavad Eesti välisesindust Moskvas.
Eestlaste puhul piirduti „vaid“ Viini konventsiooni rikkumisega. Poleks aga meie riik NATO-s olnud, seisaksid Kirde-Eestis juba kasakad ja samovar. Venemaa saab aru ainult jõulisest üleolekust.
Eestlasi ei ole Venemaalt kaubalennukitega tagasi saadetud, georgialasi on. Eestiga ei ole lõpetatud transpordi- ja postiside, Georgiaga on.
Georgias katsetatakse praegu kui kaugele võib Venemaa minna enne, kui tsiviliseeritud maailm teda peatama hakkab.
Ometi on see väike Kaukaasia riik süüdi vaid selles, et valis endale rahvameelset presidendi, kes ei ole Moskva poolt manipuleeritav.
Teatavasti Eesti „ebaõigele“ valimistulemusele viidati võrdlemisi tagasihoidliku žestiga: ultimatiivse nõudmisega Duuma saadikute poolt meie valitsus tagasi kutsuda. Seega võib öelda, et pääsesime kergelt. Paraku.
Georgia internetileheküljed on rünnaku all. Kindlasti pärast öeldatakse, et need olid kas „kohalikud patriootiliselt meelestatud häkkerid“ või vabatahtlikud, keda Putinil on raske tagasi hoida, kes sellega hakkama said.
Meie puutusime sellega kokku ise ja see ei piirdunud mitte ainult häkkeritega! Olukorras, kus agressori väed pommitavad Georgia linnasid, infrastruktuuri ja tapavad tsiviilelanikke, on esmapilgul naeruväärne seda üldse mainida, aga našistid avasid juba sõja esimesel õhtul telkelinnaku Georgia saatkonna juures Moskvas ning ründavad diplomaate. Sündmused arenevad meile väga tuttava stsenaariumi järgi.
Jutud, nagu oli Venemaa tegevus vastuseks Georgia sõjaväe agressioonile Lõuna-Osseetia tsiviilelanike vastu, on lausvale ja puhas propaganda.
Venemaa telekanalite väited, et Georgia sõdurid tapsid naisi ja lapsi ning haavata saanud „rahuvalvajaid“, on sama usaldusväärsed kui „dokumentaalkaadrid“ pronksmehe lõigatud jalgadest.
Kreml tegutseb Lõuna-Osseetias ja Georgias täpselt samamoodi nagu oleks tegutsenud Hitler Tšehhis, kui poleks Suurbritannialt ja Prantsusmaalt saanud kingituseks Sudeedimaad.
Täpselt samasugune retoorika „kaasmaalaste kaitsest“ on kõlanud ka 1938. aastal Münchenis, kuid erinevalt Putinist ja Medvedevist oli Hitleril vähemalt ajalooline põhjus nõuda selle maa-ala lülitamist Kolmanda Reichi koosseisu – seal elasid valdavalt sakslased.
Venemaa kodanikud Lõuna-Osseetias tekkisid aga siis, kui Vene Föderatsioon jagas hiljuti separatistliku riigi elanikele oma passe kampaania korras.
Mõtleme nüüd selle peale, kui palju Venemaa kodanikke elab Eestis! Rääkimata sellest, et kõiki endisi Nõukogude Liidu kodanikke, kaasa arvatud okupeeritud riikides, peab Venemaa oma „kaasmaalasteks“.
Ja 2007. aasta aprillisündmused näitasid selgelt, et meie „lojaalse ja integreeritud“ venekeelse vähemuse hulgas leidub alati paartuhat separatisti, kes on valmis ründama tsiviilobjekte esimese „kaasmaalaste“ kutse järgi.
Või kasvõi need kaheksa pätti, kes ründasid nädalavahetusel Tallinnas rahumeelset sõjavastast meeleavaldust.
Kui Venemaa tankid võtsid suuna Georgiale, saatis aprillimässu üks korraldajatest, Dimitri Klenski, meediale avalduse endanimelise organisatsiooni nimel, kus kirjutas, et „sõjasüütajad Tbilisist, Washingtonist, Brüsselist ja Tallinnast peavad aru saama oma vastutusest kolmanda maailmasõja valla päästmise eest“.
Täies mahus tsiteeris seda avaldust venekeelne DELFI. Olgu see Klenski, kes ta on, aga selge on see, et kui rahvusvaheline üldsus ei peata Venemaad praegu diplomaatilise survega ja majanduslike sanktsioonidega, muutub olukord kõikide Venemaa naabrite jaoks kindlasti ebaturvaliseks.
Georgia vajab praegu meie abi. Mitte ainult valitsuse, Riigikogu ja diplomaatide töö ei ole tähtis, vaid oluline on iga Eesti kodaniku hääl selleks, et sundida tegutsema rahvusvahelisi institutsioone ja avaldama survet agressorile.
Ühiskonna reaktsioonist sõltub, kas Venemaa arved välismaal blokeeritakse, kas Venemaa jääb Euroopa Nõukogu, OSCE ja G8 liikmeks, kas venelased saavad kunagi Euroopa Liiduga viisavabaduse.
Ja lõppude lõpuks sõltub ka see, kas peame meie, Eesti Vabariigi kodanikud, tulevikus uuesti kaitsma relvaga oma õigust eksisteerimisele. Täna sõltub see meie reaktsioonist.
