Jevgeni Krištafovitš: paarkonnaseadus oleks kui ENSV mentaalne peegeldus

 (91)

Vene demokraatia sõbrad süütasid täna küünlad Boriss Nemtsovi mälestuseks.
Jevgeni KrištafovitšFoto: Karli Saul

Vabaerakonna fraktsiooni poolt pakutud alternatiiv kooseluseadusele – nn. paarkonnaseaduse eelnõu – on halvasti varjatud nostalgia klassiühiskonna järele ja püüd lõhestada ühiskonda, mis lisaks siseriiklikele pingetele võib Eestile maksma minna ka ulatusliku mainekaotuse rahvusvahelisel areenil.

Euroopa Liit rõhutab poliitilisel tasandil pidevalt vajadust tagada samasoolistele partneritele vastassooliste abielupooltega sarnased õigused ja kaitse. Seda silmas pidades on kooseluseadus kindlasti samm õiges suunas, mis loob võimaluse institutsionaliseerida samasoolisi perekondi, tagades neile kogu vajaliku õiguskaitse ja tunnustades neid ühiskonna väärika osana.

Vabaerakonna programmis on kirjas, et samasoolistel paaridel on õigus õnnele ja riigipoolsele toele. Lisaks sisaldub programmis üleskutse vabas kooselus olevatele paaridele oma abielu registreerida, kuna see pidavat andma turvatunde. Pärast valimisi selgus aga ootamatult, et õigus õnnele kehtib siiski reservatsioonidega ja Vabaerakonna nimekirjas Riigikokku pääsenud saadikud otsustasid, et samasoolistele paaridele turvatunde tagama pidav riigipoolne tugi peab olema "nii minimaalne kui võimalik".

Andres Herkel nimetas kooseluseadust ja selle rakendusaktide kaudu samasooliste paaride kooselule „abielusarnase staatuse" taotlemist koguni ahnuseks ning kutsus otsima sellele tema arvates äärmuslusele tervemõistuslikku alternatiivi. Nii sündiski Vabaerakonna saadikute ühisettepanekuna nn. paarkonnaseaduse eelnõu eesmärgiga "säilitada Eesti seadustes mõistusepärasus ja mõõdutunne".

Nii mõnegi valija jaoks on üllatav, et end Vabaerakonnaks nimetav seltskond on nii ametis mõõdutunde säilitamisega, kui jutt käib inimõiguste kaitsmisest ja võrdõiguslikkuse tagamisest. Kus ometi jookseb nende saadikute jaoks "mõistusepärasuse" piir? Arvestades asjaolu, et LGBT organisatsioonid ei olnud isegi kaasatud eelnõu ettevalmistamisse, siis just seaduse adressaadid on need, kes asuvad selle piiri taga.

Andres Herkel selgitab kogukonna kaasamise välistamist sooviga leida kompromissi, hoides end seadust kirjutades teadlikult eemale nii ühe kui teise poole üles köetud huvigruppidest. See on igatahes üsna omapärane stiil, kuidas kirjutada tuhandete inimeste eraelu puudutavat seadust, aga pole vist raske mõista, miks valdav enamus peresid, kelle saatust see eelnõu võib käsitleda, võtsid seda halva seadusloome musternäidet kui otsest näkku sülitamist.

Seletuskirja järgi on eelnõu esitajate ühine arvamus, et „samasooliste abielust" ei sobi rääkida "ei ajaloolistel, sisulistel ega netiotsingu tehnika (sic!) põhjustel". Ning seetõttu vajavad samasoolised paarid "selget eristumist", kusjuures Vabaerakonna fraktsioon on hädas nende kooselule isegi sobiva termini leidmisega. Pakutakse varianti "paarkond" kui "kollektiivsust ja kokkukuuluvust" rõhutavat terminit.

Tagumine aeg oleks eelmise sajandi poliitikutel mõista, et samasooliste partneritega perekond ei ole mingi kooperatiiv. See on tavaline perekond, perekonna üks liik, mille tekkimiseni viib reeglina kahe inimese vastastikune armastus. Samasooliste perekondade eristamine vastassoolistest on selgelt vastuolus läänemaailma väärtustega, mis tahes tahtmata tõstatab maailmavaatelise küsimuse: millisesse rahvusvahelisse klubisse me oma väärtushinnangutega õigupoolest tahame kuuluda.

Kas pole mitte Vabaerakond, IRL ja EKRE meid vägisi hoidmas mentaalses ENSV-s? Üks Vabaerakonna saadikute tugev argument kooseluseaduse vastu seisneb selles, et too loob Eesti seadusloomes nö poolabielu institutsiooni, mille erinevus abielust seisneb vaid terminites. Selles osas on neil kindlasti õigus. Ka siinkirjutaja arvates ei ole ühtegi ratsionaalset põhjust mitte lubada tulevikus samasoolistel paaridel sõlmida abielu perekonnaseaduse mõttes ja panna sellega lõpp kõikvõimalikule diskrimineerimisele.

Millega ma ei saa aga mitte kuidagi nõus olla, on see, et samasoolised paarid ei väärigi abielustaatust, nagu rõhutab paarkonnaseaduse eelnõu.

Ühendriikide ülemkohus otsustas hiljuti, et samasooliste paaride õigus abielluda tuleneb USA põhiseadusest, kuna moodustades abieluliidu, muutuvad kaks inimest millekski enamaks, kui nad olid varem. Ja ei ole olemas tähtsamat liitu kui abielu, sest ta koondab endas kõrgeimaid armastuse, truuduse, pühendumise, ohvrimeelsuse ja perekondlikkuse ideaale. Kahesaja-aastase demokraatiakogemusega riigil jätkus julgust tunnistada samasoolise abielu mõistet kartmata, et see võib kahjustada "netiotsingu tehnikat".

Seetõttu ma olen arvamusel, et paarkonnaseaduse eelnõu on ebamoraalne, riigimaine kahjustav ja ühiskonna lõhestav initsiatiiv, ning ma väga loodan, et selle algatanud Riigikogu saadikud võtavad selle peagi tagasi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare