Jevgeni Ossinovski vaidleb riigireformijatele vastu: eakad ei vii Eestit pankrotti, tulevikus saab hoopis pidada veelgi hoolivamat riiki

Jutud Eesti riigikorralduse hukust on emotsionaalselt võimsad, ent neil on teiste viimsepäevakuulutustega ühine omadus – need ei vasta tõele.

Eesti rahvastikukriis on kõige tõsisem meie ees seisev väljakutse. Ehkki viimastel aastatel oleme teinud olulisi muudatusi perepoliitikas, et toetada laste kasvamist ja anda seeläbi peredele kindlustunnet perelisa saamiseks, jääb veel palju teha.

Pealegi vaatame iibest rääkides tavaliselt ainult seda, mitu last Eestis sünnib, arvestamata, et suur osa negatiivsest iibest tuleneb hoopis sellest, et liiga palju inimesi sureb meil liiga noorelt. Kindlasti on rahvastikukriisi kontekstis oluline mõelda ka sellele, kuidas soodustada kaasmaalaste tagasipöördumist Eestisse. Loodan, et kõik järgmisel kevadel valijalt mandaati küsivad erakonnad esitavad oma konkreetse nägemuse.

Huvitaval kombel on rahvastikukriisi diskussiooni harjal hakanud purjetama hoopis teine jutt, millel ei ole rahvastikupoliitikaga midagi pistmist. See on neoliberaalide klassikaline „tõmbame riiki koomale” lugu, mis on leidnud uue narratiivikeha, millel parasiteerida. Ja ohvriks on rahvastikukriis.

Lugu ise on lihtne ja esmapilgul erakordselt usutav. Kuna tööealisi inimesi jääb vähemaks ja eakate arv kasvab, ei suuda me praegust riiki ülal pidada, mistõttu tuleks kohe hakata põhimõtteliselt ümber korraldama seda, kuidas me riigi teenuseid osutame, ning senist (niigi üsna piiratud) heaoluriiki kärpima.