JEVGENIA GARANŽA: Eesti venelased – oht või võimalus?
Kui rääkida pronksiööst, siis ma ei ole selles kahjuks sugugi kindel.
Tavaliselt mulle ei meeldi lükata kogu vastutust riigi õlgadele. Kuid seekord tahan keskenduda just riigi tegevusele, sest nimelt riigi käitumine on selle aasta jooksul kõige vähem muutunud.
Ikka ja jälle pean kuulma sellest, et vene vähemus on Eesti riigi jaoks suur ohuallikas. Kui keegi riputaks internetti üles kriisistsenaariume, mille järgi õpetatakse tegutsema meie riigiametnikke ja julgeolekuteenistuste töötajaid, siis paistaks lugu krooni devalveerimisest nende taustal sama süütu kui Lumivalgekese muinasjutt. Kuid kas riik võtab midagi ette, et seda ohtu vähendada või muuta hoopis uute võimaluste allikaks? Ma ei räägi praegu integratsioonikavast, sest keeleõpe või abi tööturul iseenesest ei tee inimesest aktiivset kodanikku.
Muret tekitab, et Eesti riigimehed ei näe venelastes poliitilist ressurssi. Kui ma arutan seda küsimust erakondade esindajatega, siis püüavad nad kas tagasihoidlikult teemat vahetada või kõlab vastuseks umbes selline fraas: “Aga meie erakonnas on ju palju tublisid vene inimesi, kes osalevad aruteludes ja on väga teretulnud!” Suurepärane, aga kes teab nende inimeste nimesid? Kas neil on tõesti võimalik mõjutada otsustusprotsessi? Kas erakonnal on oma järjepidev poliitika, mis näitaks vene valijale, et tema on siin tõesti teretulnud?
Äraantud infoväli
Teatud erandiks on Keskerakond, kuid ka seal ei ole vene päritolu poliitikutel erilist mõjuvõimu. Ülejäänud poliitilised jõud aga on nii veendunud selles, et vene valija on Savisaare valija, et ei püüagi Ninasarvikuga konkureerida. Nende jõupingutused on suunatud ainult sellele, et Savisaare toetaja ehk vene valija häält oleks võimalikult vähe kuulda. Veendumus, et vene elanikkond on kergemini kontrollitav siis, kui ta ei ole poliitikas esindatud, on väga vale. Kui tekib mõni uus pronksmees, siis kelle vahendusel me suudame seda probleemi koos arutada ja rahulikult lahendada?
Ikka ja jälle kuuleme sellest, et venekeelne elanikkond elab teises infoväljas (jutt käib eeskätt televisioonist). See kõlab nii, nagu oleksid need inimesed ise selles süüdi. Tõesti, miks neile ei meeldi üheksa minutit pikk venekeelne “Aktuaalne kaamera”, mis on nii ilusasti topitud jalgpalli vaheajale ning on eetris kell kolmveerand seitse, kui kodus on ainult pensionärid ja koolilapsed?
Olgem realistid, vaataja eelistab seda, mis on kvaliteetsem, mugavam ja arusaadavam, mitte seda, mis on riigi arvates tema jaoks kasulikum. See ei tähenda, et Eestis toimuv vene vaatajat põhimõtteliselt ei huvita. Usun täiesti, et Eestis tehtud venekeelsed infosaated ning aktuaalsed jutusaated, mis ilmuksid mugaval ajal, oleksid võimelised samm-sammult auditooriumi koguma.
Kuid ainuke jõud, kes on selle aasta jooksul venekeelse saatekava arendamisega Pervõi Baltiiski Kanalis tõsiselt tegelnud, on Keskerakond. Tõsi küll, lisaks uudistele ja meelelahutusele pakutakse seal lahkelt infot selle kohta, et kõik, mis on Tallinnas head, on tehtud tänu onu Savisaarele. Aga loodava ETV2 esialgses kavas ei ole üldse ühtegi venekeelset saadet.
Rahvusringhääling ei taha teha isegi seda, mis on talle täiesti jõukohane. Näiteks jääb mulle täiesti arusaamatuks ETV juhtkonna pidev vastuseis sellele, et venekeelses AK-s tagataks kvaliteetne pealeloetav tõlge. Vaatajat sunnitakse lugema subtiitreid, mis tihti hilinevad, kaovad ja on vigu täis. Asi on harjumuses. Eesti ja Soome televisioon tõlgivad filme traditsiooniliselt subtiitrite abil, Vene ning Saksa televisioon loevad peale. Harjumusega võidelda on väga raske ja see ei ole kõnealusel juhul eesmärk. Lõppude lõpuks, kui need subtiitrid on ETV juhtkonnale nii kallid, võtku koosseisu töötaja, kes oleks võimeline neid õigesti kirja panema! Selle asemel aga kordavad ETV pealikud väsimatult, et nad ei ole huvitatud vene saadetest, sest nende reiting on liiga madal. Noh, kui isegi avalik-õigusliku ringhäälingu eesmärk ei ole muu kui reiting, siis mis ühtsest inforuumist me üldse räägime!
Kuidas riiki aidata?
Poliitikutele ilmselgelt meeldib hirmutada kaasmaalasi küsimusega: kui Eestis tekib sõjaline oht, siis keda kaitsevad siinsed venelased? Mina esitaksin selle küsimuse teisiti: kui Eestis tekib ükskõik mis kriis, siis kuidas mittekodanikud võiksid Eesti riiki aidata? Neid ei lubata ju ei sõjaväkke ega kaitseliitu.
Ei, see ei ole üleskutse anda mittekodanikele võimalus käia Eesti sõjaväes. Riigil on täielik õigus usaldada relva ainult oma kodaniku kätte. Kuid miks mittekodanikele ei ole lubatud asendusteenistus? Kus on kooli kohustuslikud riigikaitsetunnid? Kas meie inimesed ja mitte ainult venelased, vaid kõik need, kel pole võimalik läbida ajateenistust, teavad midagi sellest, mida nad peavad tegema näiteks loodusõnnetuse ajal?
Tean, et paljud minuga ei nõustu, aga olen siiski veendunud, et vene gümnaasiumi osaline üleminek eestikeelsele õppele iseenesest ei mõjuta laste teadmiste taset.
Probleem ei ole lastes, probleem on õpetajates ja õppes. Reformi huvides oleks toetada uue õppekava kiiret vastuvõtmist, suurendada eesti keele tundide mahtu põhikoolis ja mõelda riigitellimusest, mis aitaks luua uue põlvkonna õpetajaid, kes oleksid võimelised õpetama vene koolis eesti keeles. Selle asemel raiskab riik raha ja aega sellele, et ikka ja jälle kontrollida nende õpetajate keeleoskust, kelle aineid polegi kavas eesti keeles õpetada. Jälle ei taha ma öelda, et õpetajad ei pea valdama eesti keelt, aga ka siin tuleb teha õigeid valikuid.
Kokkuvõtteks toon ühe paralleeli: nagu ajaleht ei saa langeda oma kõige rumalama lugeja tasemele ja siis nutta, et see lugeja ohustab tema tegevust, sest tal pole võimalik kirjutada tõsistel teemadel, nii ei saa ka riik olla passiivsem kui tema kõige passiivsem (mitte)kodanik ja väita, et see inimene ohustab riigi julgeolekut juba oma olemasoluga. Kui oht on tõsine, siis selle vastu rakendatakse meetmeid ega mõelda eeskätt rahast või reitingust, sest oht on esmatähtis. Ja kui riik ei taha midagi ette võtta, siis pole jutud ohust muud kui tühi jonnimine ja vaenu õhutamine.
Samal teemal:
Juhan Kivirähk “On vaja vapustusest üle saada”, EPL 23.04.
Heinz Valk “Eesti riik edutagu vene eliiti”, EPL 24.04,
Raivo Vetik “Kes on õigemad eestlased?”, EPL 26.04.
