JOHANNES SAAR: Warhol down, Mägi up
Läänes otsustas Andy Warhol Authentication Board, et suur osa erakollektsioonidesse müüdud Warholi graafikast pole kvalifitseeritav originaalloominguna, sest Warhol isegi ei viibinud trükkimise juures. Turuväärtus kukkus, kui selgus, et neist võib nüüd paberlennukeid voltida.
Mida asjast arvata? Esmalt seda, et meil siin Eestis hakkab teatud kontingendil järjest rohkem raha üle jääma. Jääb isegi nii palju, et kulutatakse sümboolsetele väärtustele, mida üks õlivärvidega üle võõbatud lõuenditükk kahtlemata esindab.
Kuid kunstiturg paisub, tarbimine jõuab sümboolsete kaupade majanduseni, komplitseerub äärmuseni, tüdineb oma nüansseeritusest ja dekadentlikust elitarismist ning tahab jälle tagasi puhtamasse vette. Just viimane suunitlus leiab aset läänes. Siin pole kultuuriväärtuste sümboolne iseloom ja tsükliline kõikumine mingi uudis. Sümbolitesse ja ikoonidesse investeeritakse samas rütmis nagu aktsiatesse. Kui aktsiahindade volatiilsus on tuntud fakt, siis kunstiteose väärtust eelistatakse ikka näha millenagi, mis asub “püsivalt teose sees” ning ei kujune turul ja vaataja hariduslikus ettevalmistamises. See lubaks ju ometi kord mõelda kunstist lihtsalt nagu leivapätsist.
Kui Andy Warhol 60-ndatel isaga turule jõudis, oli see juba sümboolseid väärtusi täis. Turg oli küllastunud abstraktsionismist ja ekspressionismist ning stagneerunud. Rikastuv keskklass ostis ühe soojaga poest saia, börsilt aktsiaid ja galeriist kunsti.
Andy & CO otsustas selle tarbimisparadiisi ajada üle võlli ja pakkuda “veel rohkem, veel kiiremini ja veel odavamalt”. Ka ei teinud ta mingit saladust oma produktsiooni tootmisest konveiermeetodil. Vastupidi, nad lasid üldsusel sellest kinni haarata kui ehtameerikalikust rahaveskist, sampost, mis tõstis omal ajal jalule rahvusliku autotööstuse ning nüüd paneb aluse Ameerika kultuurilisele ülevõimule. Ja ennäe, lambipirn läinudki enne läbipõlemist heledalt põlema. Kollektsionäärid leidsid rahamatmiseks veel ühe imede põllu ja Warhol sai rikkaks.
Kuid börsid kukkusid nii 80-ndate kui ka 90-ndate lõpus. Kergelt pääsesid need, kelle pangalaenud olid tagatud kunstikollektsioonidega, nagu näiteks me kadunud Jevgeni Klimovil 90-ndate lõpus. Tema pidi viimases hädas ära andma ainult kunstikogu, mis nagunii ei kõlvanud patta panna. Teadagi kuhu keeras vaesel ajal sellise tagatise hind. Eriti pika ninaga jäid laenuandjad, kes said intressi asemel tagasi hoopis pronksist merineitseid ja joonistatud traktoreid.
