Kuigi keegi tarkadest olevat öelnud, et töö tegi ahvist inimese, ei kipu ma seda eriti uskuma. Minu arvates on nii, et mida rohkem pidusid, seda parem. Tõsi küll, pidude rohkus tähendab ka jumaliku tervise vajadust, aga igal asjal on kaks poolt.

Tore on olla venelane detsembri lõpus ja jaanuari alguses. Venelane on tore olla ka muudel päevadel, kuid sel ajal on see eriti väärt.

Peod algavad nn lääne jõuludest 24.–26. detsembrini. Tänapäeval tähistab seda pidu vist juba enamik kohalikke venelasi ja täitsa eesti moodi: verivorsti-hapukapsaga ja tavaliselt kodus. Kingitusi sel päeval eriti vist siiski ei tehta ning pigem külastatakse oma vanemaid kui minnakse sõpradega klubidesse-restoranidesse või niisama jooma. Muidugi juhtub ka selliseid asju, ei hakka siin valetama, kuid üsna harva.

Kingid aastavahetuseks

Vene inimesel on aastas kaks ülisuurt pidu: oma sünnipäev ja aastavahetus. Sünnipäeva puhul on tegemist individualismi triumfiga. Sel päeval tehakse kõike, mida tahetakse ja mida ei saa endale  ülejäänud päevadel lubada. Aastavahetusel tuleb esile kollektivismijanu, mis, tõsi küll, on vene inimesel teatud ajalooliste põhjuste tõttu ehk veidi rohkem arenenud. Aja-viitevormid võivad erineda, mõned vanema põlvkonna inimesed eelistavad kodu vaikust, mis küll varem või hiljem muutub suhteliseks, ja jäävad teleri ette. Teised lähevad klubisse või restorani, et mäletada seda üritust vähemalt järgmise aasta lõpuni.

– Noh, kui me käisime seal Vertigos, oli ju tore?  

– Oli, ja kuus tuhat läks.

– Kuus tuhat! Kuradi vahva pidu oli!

Või siis midagi sellist. Aga minu arvates on kõige tüüpilisem eestivenelaste aastavahetuskomme külaskäimine. Tavaliselt on laud rikkalikult kaetud. Rikkalikus sõltub küll pere majanduslikest oludest, aga aastavahetusel püüab iga perenaine kõigest väest tagada, et külaline oleks hästi toitlustatud ja paremal juhul ka tema kulinaarsest talendist üllatunud. Kingitusi kingitakse enamikus peredes just nimelt aastavahetuse ööl. Üks asi, mida kindlasti ei ole eesti peredes, on traditsioon võtta uut aastat vastu kaks korda. Kui tahes tugevalt kohalik venelane Eesti ellu juurdunud ka ei oleks, ikka kuulab ta kell 23, mida ütleb talle (tegelikult küll mitte talle, aga noh, oletame) härra Medvedev, ja võtab lonksukest šampanjat ka sel ajal, kui Moskva Kremli kellad hakkavad lööma. See on küll teisejärguline, aga kohustuslik eessõna „päris aastavahetusele”. Siis hakkab peale ka päris venepärane pidu. Joomist, söömist, tantsimist ja kitarri saatel seana aia vahel kisamist on sel ööl küll ja küll igas majas.

Kõige hullem päev on teadagi esimene jaanuar, olenemata rahvusest. Esiteks, see kohutav peavalu ja mõttetuse tunne. Teiseks, magad pool päeva, mistõttu ülejäänud pool muutub nii lühikeseks, et selle päeva võib julgelt kriipsutada aastast maha.

Aga elu läheb edasi ja väikese vaheaja järel saabub järgmine pidu – vene jõulud. See ajanihe toimus sellepärast, et 1918. aastal hakkasid bolševikud kasutama uut, läänepoolsemat Gregoriuse kalendrit ning õigeusu kirik jäi truuks vanale kalendrile, mis jääb moodsast 13 päeva ja mõne tunniga maha.

Seega õigeusu jõulud ongi 24. detsembrist 13 päevaga taga. Vene jõulude ajal jaguneb rahvastik kaheks – kirikus käivad ja mittekäivad inimesed. Nende jaoks, kes käivad, on see liha-võtete kõrval üks kahest aasta kõige olulisemast peost. Need on sel päeval siiralt rõõmsad ja kuidagi helged, nii et silmale on mõnikord valus vaadata. Olen mõnikord täitsa kade – nende seas valitseb niivõrd pidulik meeleolu, neile on see päev niivõrd tähtis. Nad teevad üksteisele kingitusi, valmistavad traditsioonilist toitu, üleüldse on rõõmsad ja heatujulised. Teised, mitteusklikud inimesed tähistavad seda päeva samuti, kuid loomulikult enda moodi, ikka joomise ja külaskäimisega. Kui pidu on juba olemas ja ka ametlikult välja kuulutatud, siis miks mitte seda tähistada? Seda enam, et inerts on veel alles.

Sellesama inertsi viimaseks tõmbluseks on nõndanimetatud „vana uus aasta”. Seda tähistatakse 13. jaanuaril samal põhjusel, nagu vene jõule tähistatakse jaanuari alguses. Siis ei saagi teha muud kui tulla laua taha ja pidutseda täiest jõust. Asi ei oleks nii hull, kui kogu see aeg oleks vaba, aga vahepeal peab ka tööl käima. Tuju selleks pole, tahtmist ega oskust samuti mitte. Seega peab nentima, et tööd ei saa venelastega jaanuari keskpaigani eriti teha, ja siis ka ettevaatust, kuna pikk pidutsemine tähendab ka pikaajalist pohmelli. Aga mis seal ikka, inimene jääb inimeseks ning need pikad päevad loovad kogu aastale meeleolu.

Eestivenelase peod

aastavahetusel

24.–26. detsember – lääne jõulud

31. detsember – aastavahetus (Moskva ja Tallinna aja järgi)

6.–8. jaanuar – vene jõulud

13. jaanuar – „vana uus aasta”