JOSEPH M. DE THOMAS: Eesti vaikib holokaustist
Igas intervjuus, mis ma oma Tallinnasse saabumise päevast ajakirjandusele olen andnud, on minult üht- või teistmoodi küsitud: “Mis on teile Eestis muljet avaldanud?” Olen alati vastanud, et üks või teine aspekt Eesti kohta on olnud oodatust positiivsem. Maikuu alguses olin ma aga ometi teistmoodi üllatunud.
Ühes Venemaa nädalalehes ilmus hiljuti intervjuu, kus väideti, et Simon Wiesenthal kutsus üles boikoteerima Baltimaid ja Ukrainat. See intervjuu tekitas Eesti meedia- ja poliitikaringkondade ning mõnede avaliku elu tegelaste kommentaaride tormi. Kommentaarid olid vihased, kaitsepositsioonidel ja minu valitsust puudutavates seisukohtades ka ekslikud.
Wiesenthali Keskus eitab kategooriliselt, et Simon Wiesenthal seda intervjuud kunagi andnud on. Ma ei sekkunud diskussiooni, sest Eestisse saabudes õppisin selgeks kasuliku vanasõna: “Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.” Olen kasutanud vahepealseid päevi, et üheksa korda mõõta nii ajalugu kui seda, mida tuleks ajalooga teha olevikus. Tahaksin oma mõtteid Eesti lugejatega jagada.
USA valitsuse seisukohad. Usume, et meil kõigil tuleks rohkem mineviku kuritegudega tegeleda ning holokaust oli selles kontekstis ainulaadsete mõõtmetega kuritegu. Üks tuntud Eesti poliitikaliider väitis hiljuti, et Ameerika Ühendriigid on rahul, et Eesti on teinud piisavalt holokausti uurimiseks. Veel möödunud kuul kutsus Heather Conley, USA välisministeeriumi juhtivametnik, kes vastutab Balti riikide eest, neid riike üles rohkem tegelema holokausti tagajärgedega. Samuti tegi senati välisasjade komisjoni eesistuja, senaator Biden, väga jõulise avalduse oma ärevusest seoses antisemiitluse taaselustumisega Euroopas ja kutsus NATO kandidaatriike üles tagama, et “ohtlikele sõja-aegsetele faismi jäänustele tehakse täielik ja jäädav lõpp.”
Eesti Teise Maailmasõja-aegne ajalugu on erakordselt valulik. Riigile ja inimestele ei antud võimalust valida hea ja kurja vahel. Oli vaja langetada kohutavaid valikuid. Eesti kannatas tohutult nii Nõukogude Liidu kui ka Natsi-Saksamaa okupatsioonide läbi. Kuid argument, et nõukogude okupatsioon tegi Eestis rohkem kahju, ei tähenda, et holokausti toimumist siin maal võib eitada.
Eesti Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Komisjoni järeldused näitavad, et mõned eestlased kannavad vastutust selles kurjuses osalemise eest. Usun, et kõik möödunud sajandi painaja üleelanud riigid peavad neid kuritegusid käsitlema ausalt ja terviklikult, et need tulevikus enam ei korduks. Me peame ajalooga tõtt vaatama, mitte pead liiva alla peitma.
Kolm ettepanekut. Mis tähendus on sellel holokausti uurimisele? Minu ettepanekud oleksid järgmised:
1. Mõista õigust, kus õigusemõistmine on vajalik. Iseseisvumisest alates ei ole ühtegi eestlast kohtulikult vastutusele võetud kuritegude osas, mis toimusid holokausti ajal. Osaliselt ehk seepärast, et mitmete üle mõisteti kohut nõukogude ajal. Kahtlusaluseid Eesti sõjakurjategijaid peaks uurima sama agaralt, nagu riik uurib nõukogude kuritegudes kahtlustatavaid. See peaks juhtuma nüüd, sest Teise Maailmasõja-aegne generatsioon on kadumas. Nii kurjategijad kui ka nende ohvrid peaksid saama oma õigluse enne kui hilja.
2. Tunnistada, et holokaust on Eesti ajaloo osa. Võrreldes mitmete Euroopa riikidega tunnistab Eesti holokausti tunduvalt vähem oma rahva ajaloo osana. Holokaust toimus ka siin. Umbes tuhat Eesti juuti ja sellest veel rohkem mitte-Eesti juuti mõrvati sellel maal.
Sellegipoolest ei saa holokausti mälestamise päev, Yom Hashoah, siin riigis peaaegu mingi tähelepanu osaliseks. Mitmed holokaustiga seotud paigad pole isegi tahvliga tähistatud. Mõned paigad on tähistatud üsna hiljuti ja seda tuleb jätkata.
3. Õpetagem oma lapsi ajalugu tundma. Mulle on mainitud, et Eesti kooliõpikutes käsitletakse holokausti teemat poolteisel leheküljel. Soovitan tõlkida mõne siin regioonis kasutuseloleva ajaloolise teksti eesti keelde. Minu teada valitsus juba kaalubki seda. Loodan ka, et Eesti valitsus järgib mõnede mittetulundusühingute ettepanekut enam osaleda 11-liikmelises Rahvusvahelise Holokausti Hariduse, Mälestuse ja Uurimise Koostöö Töörühmas.
Rassismi kurjus ja antisemiitlus ei tärka aina uuesti põhjusel, et osa inimesi seda aktiivselt propageerib, vaid seetõttu, et enamus seda ignoreerib või alahindab. Eesti on tõusnud laastatud minevikust olevikku, mis tänu oma töökatele inimestele on lootusrikas. Kuid kindla tuleviku tagamiseks usun, et riik peab kõikidesse oma mineviku tahkudesse suhtuma arukalt, väärikalt, ausalt ja õiglaselt.
