JÕULUD JA RELIGIOON | Kui keegi imesid ometi uskuma hakkab, on tulemus asjaosalistele ohtlikum kui esmapilgul paistab
Näiteks võib evangelistide Matteuse ja Luuka poolt kirjapandud Jeesuse sünnilugusid filtreerida ja teatada, et ei, nii see nüüd küll ei saanud juhtuda, laps oli ikka ainult inimene, mitte Jumala Poeg, ja neitsist sünni ime on ilmselgelt võimatu. Kui sellist tarkust hakkab jagama mõni juhuslik külamüstik, nimetatakse seda uskmatuseks, kui sama juttu aetakse usuteaduskonnas, siis saab palju peenemalt öelda, et tegu on akadeemilise kriitilise piibliteadusega.
Taheti ime eest tappa
Kui keegi ometi imesid uskuma hakkab, on tulemus asjaosalistele ohtlikum kui esmapilgul paistab. Jeesuse ajal oli juutide ülempreestrite seas küllalt neid, kes võtsid täiesti tõsiselt teadet, et Jeesus on oma kolm päeva surnud ja hauas olnud sõbra Laatsaruse üles äratanud. Nad pidasid nõu ja otsustasid ära tappa nii Jeesuse kui ka Laatsaruse (mõttekäik vt Jh 11:45-53; Laatsaruse tapmise põhjus ja otsus Jh 12:9-10).
Õigeusu teoloogias on Jeesuse jumaliku loomust paljastavatest imetegudest tehtud järeldus, et ta ei olnud lihtsalt inimene ega paljalt Jumal, ning Jumalana kuulub talle au ja kummardamine nagu Jumal-Isale ja Pühale Vaimule. Aga on võimalik samadele imedele reageerida hoopis teistel viisidel. Lisaks Laatsaruse ülesäratamise poolt provotseeritud mõrvarlikele plaanidele fikseerivad evangelistid juhtumi, kus leegioni kurjade vaimude väljaajamise järel paluvad kohalikud elanikud Jeesusel nende paikkonnast lahkuda (vt Mk 5:1-17). Igaks juhuks.
Jeesust tajuti poliitilise ohuna
Ohurikas on ka Jeesuse sünnilugu. Kuningas Heroodes, saades teada prohvetiennustuse täitumisest, nimelt juutide kuninga sündimisest Petlemmas, tajub seda poliitilise ohuna (ja kes talle seletanukski, et tulevase kuninga riik pole sellest maailmast) ning laseb omast arust efektiivse ettevaatusabinõuna Petlemmas ja selle piirkonnas sündinud poeglapsed ära hukata (vt Mt 2:16-18). Süütute laste ja nende vanemate jaoks kujunes prohveti kuulutus mitte ainult ohtlikuks, vaid lausa tapvaks.
Õigeusu kirikukalendris peetakse pühapäeval enne Kristuse sündimist kõigi aegade algusest saadik Jumalale meelepärast olnud pühade, alates Aadamast kuni Joosepini (Jeesuse kasuisani) elanud prohvetite mälestust. Aegade algusest on lahvatanud ka Jumalale meelepärast inimest surmani saatev ligimeste kadedus ja tapaiha. Aadama noorem poeg Aabel toob Issandale meeldiva ohvri, vanem poeg Kain vihastab selle peale väga, meelitab oma venna üksildasse paika ja tapab ära (vt 1Ms 4:1jj). Aabelis on kirikuisad näinud Jeesuse eelkujundit, kes samuti kannatas süütult, aga põhjusega. Jeesuse toodud Jumala meelepärane ohver oli tema ise - laitmatu lunastusohver, kes suri rahva eest, nagu tollane ülempreester ilusti ütles (vt Jh 11:49-50).
Äravalitute purelemine
Mida Kain alustas, jätkasid teised Moosese esimesest raamatust tuntud vennad. Jumala tõotus oma valitud rahvale on korduvalt põkkunud äravalitute omavahelise raevuka purelemisega. Esiisa Jaakob petab korduvalt oma vanemat venda Eesavit ja peab siis aastaid võõrsil redutama. Jaakobi lemmikpoeg Joosep kaotab oma vendade kadeduse tõttu peaaegu elu ja saab nende poolt Egiptusesse orjaks müüdud.
Kui Jumal kuidagi sekkub inimeste tegemistesse, toob see kaasa inimlikud (armu)kadeduse ja raevu puhangud, mille Jumal, kes teatavasti oskab ka kõveratele ridadele sirgelt kirjutada, heaks pöörab - tsiteerides Joosepi enese lohutavat vastust oma vendadele, kes tema kättemaksu pelgasid „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus" (1Ms 50:20).
--
Sarjas Jõulud ja religioon vaeme usu ning pühadeaja vahelisi seoseid. Kirjutavad nii vaimulikud, teoloogiaeksperdid kui ka hoopis ilmalikumate mõttesuundade esindajad.
