JÕULUD JA RELIGIOON | Peapiiskop Urmas Viilma: Kell tiksub ja loeb vähemaks sekundeid ja minuteid kogu Jumala poolt inimkonnale kingitud ajaressurssi määrast
Selle aasta alguses jõudis maailma uudistekanalitesse teade, et mõni päev pärast Donald Trumpi Ameerika Ühendriikide presidendiks vannutamist nihutas Tuumateadlaste Bülletään (Bulletin of the Atomic Scientists) maailmalõpukella (Doomsday Clock) seierit poole minuti võrra keskööle lähemale. Selle sümboolse kella seiereid nihutatakse edasi ja tagasi selle järgi, milliseid otsuseid maailma edasikestmise seisukohast langetatakse. Tuumateadlaste Bülletääni hinnangul oli praegusega võrreldav kriitiline olukord viimati 64 aastat tagasi. Kindlasti nõustuvad selle väitega kõik need, kes on pettunud USA Pariisi kliimaleppest taganemises.
Enne jõule, kui arutatakse, kas keskkonda säästvam on tuua koju looduslik naturaalne kuusk või Hiinas toodetud kuuske matkiv plastkoopia, mis hiljem prügina loodusesse sattudes ei idane ega mädane, tahan kirjutada täiesti jõuluvabu mõtteid Loojalt inimesele asetatud vastutusest kogu loodu ees.
Loodu anti inimese meelevalla ja vastutuse alla hetkel, kui Jumal loomistöö lõpetas. Inimese ülesandeks sai fauna enesele alistada ja seda valitseda (1Moosese 1:28), aga floorat harida ja hoida (1Moosese 2:15). Nüüdseks peame nõustuma, et inimene on neid sõnu aegade jooksul valesti tõlgendanud ja seetõttu loodust halastamatult ekspluateerinud. Inimene, kes Eedeni aias mao ahvatlusel oma vabast tahtest sirutas käe keelatud vilja järele, ei arvestanud sellega, et otsus rikkuda Jumala käsku ei too surma ainult talle, vaid ka loodule, mille Jumal andis talle harida ja hoida. Jumal määras inimesele karistuseks surelikkuse. Selle karistuse ja Paradiisist väljaajamisega ei kadunud inimese vastutus loodu ees. Jumal ei tühistanud inimese ülesannet loodut harida ja hoida.
Vastutus reostuse eest
Seda vastutust kandes muretsemegi nüüd reostusest tingitud kliima soojenemise ja looduskatastroofide pärast, geenmuundatud organismide pikaajalise mõju pärast ülejäänud loodule ning loodusvarade ohjeldamatu kasutamise pärast. Seejuures on ebaõiglane ressursside kasutamine põhjustanud kümnetele miljonitele inimestele nälja ja seadnud ohtu nende elu.
Oleme harjunud pidama neiks eluks vajalikeks ressurssideks, millele kõigil inimestel ja ka elusloodusel on õigus, antiikajast tuttavaid põhielemente: õhk, vesi, maa ja tuli. Tuld võime veel teisendada valguseks, soojuseks, ka energiaks. Kogu elusloodus, nii fauna kui ka floora sõltub nende ressursside kasutamisest ja varude jätkumisest.
Eelnimetatud maailmalõpukella hakati jälgima ja selle seierit edasi-tagasi lükates Jumala kombel ajaga mängima alles 1947. aastal. Tegelikult pani inimene sellise kella tiksuma hetkel, kui sõi hea ja kurja tundmise puu vilja ning sai karistuseks surelikkuse. Sel hetkel algas aeg. Enne seda oli igavik. Igavikku ei saa mõõta, aega aga küll. Jumalale ei ole aega ega ajaühikuid vaja. Tema jaoks on üks päev nagu tuhat aastat ja vastupidi (2Peetruse kiri 3:8). Aega on vaja inimesele. Enne pattulangemist ei olnud lõppu mõõtvat aega, sest inimene oli surematu, samamoodi surematu oli elusloodus, mille üle inimene oli valitsema pandud. Inimese surelikuks saamise hetk ehk patt käivitas maailmalõpukella kogu loodule.
Viies ressurss
Räägin seda selleks, et mõistaksime: nende ürgsete ressursside hulgas, mida oleme harjunud nimetama õhuks, veeks, maaks ja tuleks (sh valguseks), on ajutiselt ka viies ressurss. See on aeg. Aega, mille tiksumise inimene ise käivitas, tuleb vaadata kui Jumala kingitust surelikule inimesele. Seetõttu nimetame seda vahel ka armuajaks. Jumala kingitud aeg toidab lootust, mis on kingitud kõigile Jumala lastele, kes said lunastatud jõuluööl sündinud Jeesuse Kristuse eneseohverduse kaudu ristil. Nii nagu inimene saab usus Kristusesse päästetud surmast, saab Jumala armust inimesega koos päästetud ka kogu loodu. Seega ei vastuta me ainult looduse harimise ja hoidmise eest, vaid oleme oma usu kaudu vastutavad ka meiega koos päästetava loodu eest. Seda ei pea mõistma ainult Donald Trump, vaid igaüks meist, kes me tassime metsa noorte kuusevõrsete vahele vanu kulunud rehve ning saadame prügimäele luitunud ja kõveraks väändunud plastkuuse.
Kell ei loe tiksudes vähemaks ainult lõppeva 2017. aasta sekundeid ja minuteid, vaid Jumalalt inimkonnale kingitud aega. Loodus kannatab ja ägab inimtegevuse tagajärjel ning inimese tegevusetuse tagajärjel raisatakse aega. Kuni meil on aega, kuni liivakella ülemises klaasanumas on liiva, on meil aega muuta oma suhtumist loodusse. Mida kauem kurname Maad ja viivitame kliimalepete täitmisega, mahepõllumajandusele üleminekuga, taastuva energia kasutuselevõtuga, loodusvarade, sh joogivee, puhta õhu ja viljakandva maa aruka kasutusega ning kõigile õiguspäraselt kättesaadavaks muutmisega, seda lähemale lükkame seierit maailmalõpukella sümboolsele keskööle.
Aja peremees on Jumal. Inimene on aja tarbija – selle arukas kasutaja või arutu raiskaja. Meil ei ole õigust kliimalepete täitmise edasilükkamisega kinkida aega reostavatele ja loodust kurnavatele riikidele või korporatsioonidele kogu ülejäänud loodu arvelt. Loodu ei ole kauplemiseks, nagu pole aeg kui ressurss müügiks. Meie ülesanne on aega ustava majapidajana kasutada, et külvata armastust, taotleda õigust, hoida loodust ja kanda hinges lootust saabuva helgema tuleviku, nii ajaliku kui ka igavese elu tarvis.
Jõulud ja religioon on sari, mis lahkab pühade ja usu vahelisi seoseid.
