JÕULUD JA RELIGIOON | Tõnu Lehtsaar: need, kes tähistavad Lunastaja sündi, on rikkamad kui need, kes lihtsalt istuvad liiklusummikus

Jõulud on õhtumaa ühed olulisemad pühad. Neid tähistatakse kõigis Lääne kultuuri maades. Usun, et sõltumata jõulude erinevast tähendusest, puudutavad need pühad meid kõiki.

Kitsamas mõttes on jõulude puhul tegemist rituaaliga. Rituaali võib mõista kui sümboolset tegevust. Iseenesest on rituaal midagi üldinimlikku. Levinud rituaalideks on näiteks sünnipäeva tähistamine, soolaleival käimine, laulatus ja vabariigi aastapäeva tähistamine.

Sündmust, mida rituaaliga tähistatakse, on nimetatud algsündmuseks. Üks esimesi jõulupuudutuse erisusi ongi algsündmuse erinevus. Kristlik maailm tähistab jõuludega lunastaja Jeesus Kristuse sündimist. Rahvakalendri järgi tähistatakse jõuludega talvist pööripüha. Ja on neid, kelle jaoks jõulud on ennekõike poodlemise ja kingituste tegemise aeg.

Piltlikult võime ette kujutada, et iga inimene seisab algsündmuse ja rituaalse tegevuse vahel. Sellel pildil on inimesel erinevad seosed nii algsündmusega kui ka rituaaliga. Siinkohal mõtlen rituaali all jõulude tähistamist üldiselt. Konkreetsel juhul võib selleks olla kirikus käimine, jõuluvanale salmi ütlemine või ka õlgede sissetoomine.

Erinevad maailmad

Algsündmuse ja sellega suhtestumise erinevus asetab inimesed erinevatesse maailmadesse. Psühholoogiliselt võib olla suhe algsündmusega nii sügav kui ka pinnaline. Sügavaimateks jõulupuudutuse vormideks on samastumine ja taaskogemine.

Uskliku kristlase jaoks on lunastaja sünd tema isikliku usuelu nurgakivi, kogu maailma puudutava lunastusloo algsündmus. Jumala inimesekssaamine, patust lunastamine, igavese õndsuse lootus - kõik see koondub jõulusündmusesse. Jõulude tähendus on lunastusloos, sageli ka isiklikus päästmiskogemuses.

Paljudes sekulariseerunud Lääne riikides on hakatud algsündmust häbenema. Enam ei räägita jõuluajast, vaid pühadeperioodist. Jeesuslaps sõimes võib olla teiseusulistele solvav ja seepärast ei tohi seda enam avalikult välja panna.

Psühholoogiliselt on oluline, kuivõrd algsündmus inimest puudutab. Kui oluline see talle on. Näiteks ka Eesti Vabariigi 100. aastapäevale lähenedes tõdeme midagi sarnast. On neid, kelle jaoks 100 aastat tagasi sündis see üks ja ainus - minu Eesti. On neid, kelle jaoks on Eesti vaid ilmalaane koht, kust jalga lasta.

Üldiselt me ritualiseerime olulisi sündmusi oma elus. Kunagisest küüditatute uurimusest mäletan, et paljud Siberist tagasitulnud tähistasid oma vabanemise päeva. Süüdati küünal ja oldi koos lähedastega. Võime vaid oletada, mida koju jõudnud nendel mälestuspäevadel kogesid, millele mõtlesid.

Sotsiaalse nuhtluse erivorm

Siit jõuamegi kohustusliku jõurepertuaari juurde, mis ei küsi meie seose järele algsündmusega. Jõulud peaksid olema rahu ja rõõmu pühad. Paljudele on jõuluaeg aga aasta üks stressirohkemaid perioode. Isegi laste jõulupeod, kui neid on palju, võivad saada sotsiaalse nuhtluse erivormiks.

Nii võivad jõulud muutuda vaid kombeks, millel puudub igasugune side algsündmusega. Tõsi, nendes kommetes võib olla väga palju ilusat, nagu näiteks heategevus, valgusega ehtimine, kirikus käimine või kingituste jagamine.

Arvan, et iga rituaal on seda rikkam, mida enam ta kannab endas mingit tähendust. Need, kes tähistavad Lunastaja sündi, on rikkamad kui need, kes lihtsalt istuvad liiklusummikus. Need, kes tähistavad valguse võitu, kogevad rohkem helgust, kui pimedast pimedani tormajad.

Lapsepõlves ootasin jõule ennekõike jõuluvana pärast. Keskeas on minus süvenemas jõulupuudutuse ihalus. Tahan ümbritsevast virrvarrist läbi näha - Jõululapsega kohtuda. Hing ihkab midagi ehedat, ilusat ja puhast.

--

Jõulud ja religioon on sari, kus vaatleme pühade eel jõulude suhestumist usuga.