Link kopeeritud!

Juhan Hindov: mulle jääb 20. august 1991 jääb igaveseks meelde. Tol päeval oli mul kogu aeg selg märg ja käed higised

 (23)
Juhan Hindov: mulle jääb 20. august 1991 jääb igaveseks meelde. Tol päeval oli mul kogu aeg selg märg ja käed higised
Rahvarinde meeleavaldus Tallinnas Vabaduse väljakul 20. augustil 1991Foto: Rahvusarhiiv

Ebaharilik oli Eesti Vabariigi valitsuse 20. augusti 1991 varahommikuse nõupidamise koht. See oli peaministri büroos Kuldses saalis, mitte nagu tavapäraselt Valges saalis Toompeal.

Istungit juhatas majandusminister Jaak Leimann. Tegin seal märkmeid pressiteate jaoks, kui Kuldse saali uksele ilmus Savisaare sekretär: „Juhan, peaministri juurde!“. Oma mälestusraamatus kirjutab Savisaar sellest, et Rahvarinde eestseisuse liikmed kogunesid tol hommikul tema kabinetti Toompea lossis. Midagi nad ei kogunenud, vaid kamandati kohale. Erilist arutelu Edgar seal ei tekitanud, vaid mulle tulid lihtlaused: „Otsi miitingu jaoks esinejad, kes rahvale räägivad. Need võiksid olla Veidemann, Lauristin, Põldroos ja vaata, kas saad Heinz Valgu või Ants Paju kätte. Mina räägin ka! Tee nii, et Vabaduse väljak oleks rahvast täis. Ja ära muusikat unusta! Miitingu algus kell 16.00! Geine toob lipud ja Aasmäe saadab võimenduse ja veoauto tribüüniks!“

Mulle jääb 20. august 1991 igaveseks meelde. Tol päeval oli mul kogu aeg selg märg ja käed higised. Tänasel päeval loen meediast, et tollel ajaloolisel päeval korraldas Rahvarinne suure miitingu Vabaduse väljakul. Sel päeval olin minagi oluline osa Rahvarindest. Korraldus teha suur meeleavaldus Vabaduse väljakul tuli nagu öeldud Edgar Savisaarelt. Tema poliitiline vaist ja olukorra hindamise oskus tabasid jälle kümnesse. Moskvas käis ju sõjaväeline riigipööre ja selle juhtidele tuli näidata, et rahvas putšiste ei toeta. Teisalt tuli avaldada survet Eesti Ülemnõukogule, et see kiiremini kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Rahvarinde liidri Edgar Savisaare soovid selles olukorras olid üsna selgelt sõnastatud.

Samal teemal:

Minu jaoks oli see päris vinge ülesanne olukorras, kus polnud ei internetti, nutitelefone, reklaamiagentuure ega popansambleid. Tehtagu nii, et rahvas tuleks Vabaduse väljakule, see oli korraldus. Ainus võimalus, mis mulle pähe turgatas, olid endised head kolleegid Eesti Raadios. Jooksin raadiomajja ja rõõmuga avastasin, et uudiste päevatoimetaja oli suurepärane kolleeg ja kiire taipamisega Riina Eentalu. Koos kirjutasimegi vajaliku uudisteksti ja Riina võttis ühe pinge vähemaks: „Ära muretse, Juhan! Igas uudistesaates loetakse see teade ette!“. Aga nüüd muusika?! Ainus võimalus saada nii lühikese ajaga ilma võimenduseta hakkama on sebida kohale mingi koor. Teadsin, et valdav osa koore oli Tallinast ära laululaagris, ainult RAM ehk siis tänases mõistes Eesti Rahvusmeeskoor oli väidetavalt Tallinnas. Tuiskasin neid otsima Estoniasse, täpsemalt kontserdisaali poole peale, kus tegutses filharmoonia. Õnneliku juhuse tõttu sattusin poolpimedas kontserdisaali laval kokku RAM-i admistraatori ja paari lauljaga. Tänaseks ma kahjuks ei mäleta nende meeste nimesid, aga ma olen neile surmani tänulik vastutulelikkuse eest. Nad taipasid hoobilt, mis on kaalul, kui ma neile suure miitingu vajalikkusest rääkisin: „Tuleme kindlasti, ära muretse!“.

Tol päeval oli ilus suveilm, sooja kuskil 24 või 25 kraadi. Pühkisin higi ja jooksin tagasi Toompeale. Nüüd oli tarvis panna paika miitingu stsenaarium ning reastada kõnemehed ja siis nad ka üles leida: Rein Veidemann juba teadis asjast, Savisaar ise mõistagi ka. Õnneks sain telefoni teel kätte Marju Lauristini ja Enn Põldroosi, teistele lubati edasi öelda, mis teoksil. Ma ei mäleta, mida ma vahepealsed paar tundi tegin, aga kell kolm olin Vabaduse väljakul. Kivi langes südamelt, kui kohale veeres Tallinna linnapea Hardo Aasmäe poolt saadetud tribüün, täpsemalt veoauto ZIL 151. Masin oli ehitud sinimustvalgega ja paigutasime selle tollase kohvik Moskva ette. Aasmäe poolt tuli ka väliürituste heligeenius härra Brümmel koos oma tehnikaga. Oma unustamatu panuse andis Rahvarinde majandusjuht Elmar Geine, kes suutis ka sel korral tuua kohale lipud ja loosungid. Kell hakkas neli saama ja Rahvarinde kõnelejad olid praktiliselt kõik kohal. Savisaar vaatas mulle karmi pilguga otsa – kus siis rahvas on? Tõsi, tol hetkel oli rahvast kasinalt! Tegelikult oli aga rahvas tark. Teati ju, et erakorralise olukorra tõttu olid putšistid meile saatnud Riiast kindrakuberneriks kindral Melnitšuki, kes oli keelanud rahvakogunemised. Hoiti varju kõrvaltänavatesse ja vaid mõni hetk enne kella nelja hakkas rahvas äkki platsile voogama. Inimesi tuli ja tuli ja ma alustasin.

Loe veel

Tegin lühikese sissejuhatuse ja ütlesin miitingu juhtmõtte „Diktatuur ei lähe läbi“. Ma ei mäleta oraatorite sõnavõttude üksikasju, aga peamiselt nõuti otsustavaid tegusid meie Eesti jaoks. „Täna on meil vaja kindlat meelt nii provokatsioonide kui ka lubaduste suhtes,“ alustas Edgar Savisaar oma kõnet ja jõudis lõpuks välja Moskva diktatuuri hukkamõistmiseni. Juhatasin pärast Edgarit sisse Ants Paju ja viimasena pidi kava järgi rääkima Enn Põldroos. Savisaar võttis aga autokastis Põldroosil hõlmast kinni ja ütles umbes nõnda: Enn, nõua Ülemnõukogult jõuliselt ja kohe iseseisvuse väljakuulutamist. Sina kui rahvasaadik saad seda teha! Ja Enn Põldroos tegi seda uhkelt ja jõuliselt. Nagu tema sõnade kinnituseks laulis RAM oma suurepäraselt võimsas esituses „Nii tugevad kui kaljud suures meres“. Kohalolijatele väikese üllatusena dirigeeris seda laulu Eesti koorilegend Roman Toi, kes oli samal päeval Eestisse jõudnud.

Miiting lõppes rahva võimsa toetuseaplausiga. Minu päevatöö oli tehtud ja hinge jäi vaid lootus paremast homsest. Nüüd teame, et see parem homne tuli aga juba samal päeval kell 23.04, kui Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare