Mölder lähtub vaid Pirita linnaosa huvidest öeldes: “Kui valitsus suunaks selle raha Ida-Virumaa taristu arendamisse, muudaks see reaalselt Narva ja selle lähiümbruse elanike elukeskkonda oluliselt paremaks.”

Me toome Eestisse Ameerika tanke ja ootame Briti sõjaväelasi, rääkimata külalisesinejatega ühisõppustest. Need toimuksid Tapal või Ämaris, mis on sõjalises mõttes nagu Tallinna eeslinn. Kui pealinnas midagi ebameeldivat peaks juhtuma, on abi kohaletoimetamine paari tunni küsimus. Hübriidsõja tingimustes “roheliste mehikeste” võimaliku väljaastumise korral piirilinnas Narvas aga nii lihtsalt ei läheks.

Lisaks on Mölderi sõnul Pirita õppekeskuse kolimine ebamõistlikult kulukas ja ei too lisaväärtust riigile ega Narvale. Varem on siseminister Andres Anvelt rääkinud vaid praktikabaasist Narvas. Kokku on juttu olnud ettevõtmise maksumusest suurusjärgus 63 miljonit eurot, mõnel puhul 15 miljonit eurot. Tõsi, politseikolledži politseikool jääks edasi Paikusele ja päästekolledž Väike-Maarjasse.

Kuidas suurendaks sisekaitseakadeemia Narvas kohalikku julgeolekut? Tegelikult ei kuidagi. Tegemist on kinnise õppeasutusega, kuhu hakkavad õppejõud ehk Tallinnast tööl käima. Omal ajal, kui ma ise töötasin Pirita linnaosavanemana, polnud sisekaitseakadeemiast suurt tolku sisejulgeolekule linnaosas – vahel käisid kursandid praktikaperioodil küll Pirita linnaosas patrullimas, kuid kadetid olid tegelikult ikka Paikuselt pärit.

Kuidas siis hübriidsõjad peale hakkavad? Tundub, et nagu kaasaja praktikast näha, siis ikka riigist seestpoolt või provokatsioone kasutades. Näiteks nagu Ukrainas.

Meil on ehk meeles, et Eestiski toimus 1924. aastal riigipöördekatse, mille teostamiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 "Sõjaline kolmik", mille sõjaliseks peaspetsialistiks oli punaarmee kindralstaabi ohvitser Harald Tummeltau. Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt suurt rahalist toetust.

Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid punaarmee kindralstaabi ohvitserid, oli sihikul riigikoguhoone, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi kõrval ka Tondi sõjakool. Kaasaja loogika kohaselt oleks vaja rünnata strateegiliste objektide kõrval, nagu serverihooned, raadio ja TV majad, ka sisekaitseakadeemiat. Kui see asuks Narvas, oleks ta ründajatele kerge saak.

Mäletatavasti osales 1. detsembril 1924 kell 5.15 alanud relvastatud riigipöördekatses Tallinnas umbes 170 meest. Nõukogude Liidust saadeti riigipööret läbi viima 40–50 löökrühmlast, neist vähemalt 15 ohvitseri. Toimunu visuaalne pilt on meie jaoks olemas suurepärases filmis „Detsembrikuumus“.

Head mehed ehk siis Eesti armee tulevikutegijad notiti Tondi kasarmutes lihtsalt maha. Ligilähedane võimalik stsenaarium pole välistatud ka Ida-Virumaa kontekstis.

Selge on üks: Ida-Virumaal oleks Eesti riigi kohalolu senisest suuremal määral vajalik.
Kui nüüd soovitakse edendada Ida-Virumaa majandust ja sealset elukvaliteeti, siis peaks alustama küll kuskilt mujalt. Küsimus on kompleksne ja hõlmab kindlasti peale akadeemia kolimise haridus-, rahandus- ja majanduspoliitilisi otsuseid.

Ida-Viru probleemidega tegeles siseminister Marko Pomerantsi meeskond, kes koostas paar aastat tagasi Ida-Virumaa tegevuskava. Vais üks selle tegevuskava osa nägi ette sisekaitseakadeemia ümberpaigutamist.

Eesti keelepoliitikal on oluline osa

Hästi on probleemi lahanud Marko Tooming juba oktoobris 2014. Nimelt oleks tema sõnul vale keskenduda Eesti riigi kohalolu suurendamisele ainult ühest aspektist ehk sisejulgeolekust lähtudes. Selgelt sellest ei piisa.

Riigistruktuure tuleb paigutada ja planeerida sinna ümber igas eluvaldkonnas. Nõnda muutuks riigi kohalolu piirkonnas selgemini tajutavamaks.

Alustada tuleks riigieelarveliste vahendite planeerimisest, Euroopa Liidu struktuurfondide ja siseriiklike fondide oskuslikust ja süsteemsest kasutamisest.

Taristu arendamine muudab piirkonna atraktiivsemaks investoritele. Turisminduse süsteemne areng toob rohkem külastajaid ja annab tööd teenindavale sektorile. See kõik omakorda parandab piirkonna konkurentsivõimet ja kiirendab majanduse arengut.

Kuigi arvatakse, et oleme Ida-Virumaa venekeelse elanikkonna inforuumi kaotanud sootuks vene meediakanalitele, on eestikeelse info kättesaadavaks tegemine ja uute, riigisõbralike meediakanalite teke äärmiselt oluline.

Inforuumi arendamine venekeelse elanikkonna suunal peab olema üks prioriteetidest. Pehmete väärtuste kaudu eesti- ja venekeelse kogukonna sidumine, tegelemine inimestega läbi kultuurisündmuste, ühisürituste, kontsertide, on väga vägev ja vähekasutatud ressurss siiani.
Eesti mastaabis oluliste kultuuri ja spordiürituste toimumine Ida-Virumaal, kultuuriväärtuste ja -objektide renoveerimine, ka täiendavate võimaluste loomine kodanikuühiskonnaalgatuste tasandil seovad kogukonda ühtsemaks.

Sisekaitseakadeemia kolimisest sai pikk kirjeldus sellest, mida kõike on vaja teha Ida-Virumaa hoidmiseks. Eesmärk ei ole ju sisekaitseakadeemia kolimine, vaid Ida-Virumaa kui ühe Eesti olulise piirkonna areng.