Juhan Javoiš: Autod linnas kui ühisvara tragöödia

Sõidukite liigkasutamise piiramiseks tuleb luua toimiv karistus

Kui mõni lugeja võtaks vaevaks mõnel päeval liigelda linnas omal jalal, näiteks jalgsi või jalgrattal, ja hoiaks silmad-kõrvad-nina lahti, siis võiks ta veenduda kahes tõsiasjas. Esiteks, linnaruum on autode tõttu märgatavalt saastunud. Teiseks, autosid vurab ringi liiga palju. Enamikus autodes istub ilma märkimisväärse pagasita ainult üks või kaks inimest. Neist valdav enamik on piisava tervise juures, et saaksid oma käigu tehtud ka kondiauru jõul või ühissõidukiga.

Paraku on avalik linnaruum klassikalise ühisvara staatuses. Kes saastab seda autoga, see asetab ühisvara oma taskusse, seega käitub elusolendina optimaalselt. Kes aga võtab vaevaks liigelda vähem saastaval moel, see säästab ühisvara, st käitub ebaoptimaalselt. Peale selle, et autoga saab oma sõidud kiiremini ja vähem lihaseid ning tahtejõudu pingutades tehtud, on auto sisuliselt ka justkui pisike oaas kõrbes. Igaühe isiklik enklaav, kus hoida rikutud väliskeskkonnast soodsamat sisekliimat. Käivitub positiivse tagasiside ahel: mida rohkem autosid linnas ringi vurab, seda vähem tervislikuks muutub linnakeskkond autost väljaspool olijatele ja suhteliselt tervislikumaks autos istujatele. Nii on ka senistel jalakäijatel üha kasulikum varjuda oma isiklikku plekkmulli ja veeretada tänavatele veel üks saastaja. Mida rohkem autosid on, seda rohkem neid juurde tuleb. Siin ei päästa laiemad ega paremini lapitud tänavad, võimsamad „läbimurded”, rohkem ristmikutasandeid ega avaramad sissesõiduteed linna. Vastupidi, need hoopis süvendavad probleemi.