Paraku on avalik linnaruum klassikalise ühisvara staatuses. Kes saastab seda autoga, see asetab ühisvara oma taskusse, seega käitub elusolendina optimaalselt. Kes aga võtab vaevaks liigelda vähem saastaval moel, see säästab ühisvara, st käitub ebaoptimaalselt. Peale selle, et autoga saab oma sõidud kiiremini ja vähem lihaseid ning tahtejõudu pingutades tehtud, on auto sisuliselt ka justkui pisike oaas kõrbes. Igaühe isiklik enklaav, kus hoida rikutud väliskeskkonnast soodsamat sisekliimat. Käivitub positiivse tagasiside ahel: mida rohkem autosid linnas ringi vurab, seda vähem tervislikuks muutub linnakeskkond autost väljaspool olijatele ja suhteliselt tervislikumaks autos istujatele. Nii on ka senistel jalakäijatel üha kasulikum varjuda oma isiklikku plekkmulli ja veeretada tänavatele veel üks saastaja. Mida rohkem autosid on, seda rohkem neid juurde tuleb. Siin ei päästa laiemad ega paremini lapitud tänavad, võimsamad „läbimurded”, rohkem ristmikutasandeid ega avaramad sissesõiduteed linna. Vastupidi, need hoopis süvendavad probleemi.