Juhan Javoiš: Selja taga on Moskva

Ühes Jackie Chani filmis leidub tore rassilise diskrimineerimise teemaline stseen. Koos mustanahalise kolleegiga siseneb Jackie mustanahaliste baari. Sõber viipab baarimehele sundimatult – what’s up my nigga – ja kaob kuskile tagaruumi. Nüüd sätib ka heasüdamlik Jackie end baarimehega juttu puhuma: what’s up my nigga?

Järgnenud mõttevahetuses klopiti vaese Jackie riided tolmust põhjalikult puhtaks. See stseen sööbis mällu. Õhku jäi retooriline küsimus: kes siin ikkagi keda diskrimineeris?

Kes ei mäletaks nõukaaegset kooliõpikut „Jutustusi kodumaa ajaloost” ja selles kirjeldatud kangelastegu, mis on toonud tavakäibesse üteluse „Taganeda pole kuhugi, selja taga on Moskva!”. Kui fašistlikud tankid lähenesid suure Venemaa pealinnale, olla neid tõrjuma jäänud vaid kuus meest. Kuid need mehed koos mõne kastitäie granaatidega suutsid rünnaku peatada. Kas ja kuidas see lugu päriselt toimus, polegi siinkohal tähtis. Tähtis on hoopis muu.

Süütud sõnad

Kujutlegem nüüd, et üks neist kangelastest oleks roomanud sakslaste juurde ja maininud: muide, pange tähele, meid on ainult kuus! Siis kergitanud kiivrit ja tagasi roomanud. Kuidas oleks selle teguviisi või tegelase õiglane nimetus?

Täpselt sama küsimuse võib esitada Yana Toomi avalduse kohta Vene meedias. Nagu ülaltoodud kahes kirjanduslikus näites, nii tuleb ka päriselus tõdeda, et mõned sõnad võivad olla sisult süütud, aga ometi täiesti kohatud. Nagu teadlane ütleks: tähtis pole mitte tekst, vaid kontekst.

Kui loeme Andrus Kiviräha, Rein Taagepera, Kivisildniku või Andrei Hvostovi kurtmist eestlasi ähvardavast hääbumisest, siis valutame südant koos nendega. Miskipärast ei teki sama emotsiooni, lugedes Jaak Alliku või Yana Toomi avaldusi Vene meedias. Rahvusliku diskrimineerimisega pole siin mitte midagi pistmist, ammugi patriotismi monopoliseerimisega.