Juhan Kivirähk: unustage valima minnes lubadused
•• Olete te ise juba otsustanud, kelle poolt tulevastel riigikogu valimistel oma hääle annate?
Jaa. Üldiselt ei pea ma selleks ära ootama isegi valimisplatvormide ja kandidaatide nimekirjade avaldamist või reklaamikampaaniat. Mul on suhteliselt püsivad eelistused, kindel maailmavaade, millest ma hääletamisel lähtun. Juba neljandaid valimisi järjest.
•• Ja pettunud te selle aja jooksul veel ei olegi?
Olen ikka, aga mis parata. Ega siis maailmavaade selle pärast ei vahetu.
•• Öeldakse ju, et Eesti erakondade vahel polegi võimalik maailmavaatelisest erinevusest rääkida.
Eks on öeldud küll, et meil pole õigeid maailmavaateid. Muidugi valitakse väga palju isikutest lähtuvalt ja see muudab poliitilised eelistused heitlikumaks. Kuid tänu sellele kriisile, mis me läbi elasime, joonistub parem- ja vasaktiib nüüd minu meelest väga selgelt välja. Kahele valitsuses olevale paremerakonnale vastanduvad selgelt erakonnad, mis jäävad tsentrist vasakule. Samal ajal näitab valijakompass väga selgelt, et Reformierakonna seisukohad on liikunud konservatiivse partneri IRL-i lähedale. Paremtiival meil liberaalset erakonda enam polegi, enamikus seisukohtades on nende erinevus õhkõrn. Selleks, et nüüd oma liberaalsust taas näidata, võetakse lihtsalt mõned lubadused, mis ei tundu liiga kaalukad – näiteks kohustuslikust ajateenistusest loobumine. Ma usun, et selle näol on tegemist lubadusega, millest Reformierakond koalitsioonikõnelustel kerge südamega loobub. Ma ootan huviga, mis valdkondades nad üksteist debattides ründama hakkavad.
•• Sama moodi asetuvad valijakompassis täpselt samma auku sotsid ja Keskerakond. Sisulist erinevust nende vahel ei paista olevat.
Ongi nii, ehkki elektoraadi poolelt on selge, et Keskerakonnal ja sotsidel on hästi erinevad valijad.
•• Tean oma tutvusringkonnast paljusid tublisid valijaid, kes nüüd ütlevad, et tõesti ei oska enam kellelegi häält anda. Miks me ei suuda enam otsustada, kelle poolt hääl anda?
Erakonnad on muutunud oma loojatest sõltumatuks ja dikteerivad neile oma huve. See on nähtus, mida filosoofias nimetatakse võõrandumiseks. Erakonna loonud poliitikutel on oma missioon, soov inimeste elu paremaks muuta. Selleks taotletakse valimistel poliitilist võimu ja erakond on selle missiooni täitmiseks vajalikuks tööriistaks. Erakonna võõrandudes aga jääb alles vaid soov iga hinna eest võimule saada ja seal püsida, missioon ja ideaalid muutuvad teise-järgulisteks. Võimule saamiseks on tarvis raha ja hääli. Raha saamiseks tehakse kahtlasi kokkuleppeid ärimeestega siin- ja sealpool piiri ning häälte saamiseks on kõige lihtsam tee populism. Kuigi erakondades on palju põhimõttekindlaid ja toredaid poliitikuid, tehakse poliitika kohta otsuseid ikkagi negatiivsete näidete põhjal. Pidev negatiivses tähelepanuväljas viibimine on kurnav – nii võibki juhtuda, et põhimõtetega inimesed distantseeruvad ja alles jäävad need, kes juhinduvad vaid võimuihast.
•• Millist nõu te ummikusse jõudnud valijale annate? Iga valija jaoks on tegelikult kõige lihtsam kinkida valimis-päeval kellelegi oma usaldus ja seejärel poliitika neljaks aastaks unustada.
Nii ebamugav kui see ka meile ei tundu, tuleb kõigepealt jätta meelde, keda me valisime ning seejärel hoida valitu tegutsemisel silm peal, vajadusel oma rahulolematusest märku andes. Meil on puudus just valijatepoolsest püsivast kontrollist poliitikute üle. Ajakirjandusest üksi ei piisa. Ma loodan just kodanikuühiskonna peale, et erinevad organisatsioonid hakkavad ka valimistevahelisel perioodil parteidel pilku peal hoidma.
•• Mida teha, kui parteid on minu ringkonnas pannud nimekirjade etteotsa üdini ebasümpaatsed inimesed, kellele ei tahaks oma häält kuidagi anda?
Olen kuulnud, et inimesed kurdavad, et parteid otsustavad ise, kes riigikokku pääseb ja valijal pole võimalik midagi mõjutada. See ei ole nii. Erakondade poolt järjestatud nimekirjade alusel jagatakse välja kõige rohkem neljandik riigikogu kohtadest. Kes saab isiku- ja kes saab ringkonnamandaadi, sõltub juba otseselt valija soovist. Kuid isikuvalimiste osakaal on vähenemas. Viimase nelja aasta jooksul on erakondade toetused ju väga vähe muutunud. Sisuliselt on proportsioonid samad, mis need olid enne eelmisi valimisi. See näitab, et inimestel on tekkinud põhimõtteline maailmavaateline toetus ühele erakonnale. Või siis usaldus seda erakonda esindavate inimeste vastu, et nad suudavad teha keerulistes oludes mõistlikke otsuseid. Siiski tunnevad paljud inimesed ka seda, et pole kellegi poolt valida. Eks just sellele seltskonnale püüavad üksikkandidaadid ja [roheliste] vabatmehed alternatiivi pakkuda.
•• Märkimisväärset alternatiivi ju ei olegi. Varasematel valimistel on alati olnud üks värske jõud – rohelised, Res Publica. Seekord ei paista värskust kusagilt. Uut jõudu tõesti ei ole.
Aga eks uutes kiputakse ka kiiresti pettuma. Res Publica kiirele tõusule järgnes sama järsk langus. Rohelistel väga suuri saavutusi ette näidata pole. Võib-olla oleks hea, kui aktiivsed üksikkandidaadid, kes lähevad tegelikult ju lootusetusse võitlusse, omaks lihtsamat võimalust luua uut mõttekaaslaste ühendust. Praegu seab piirangu suur liikmete arvu nõue ja kindlasti ka küllaltki soolane tasu, mis tuleb maksta valimistest osavõtu eest.
•• Kui tõsine protestimärk üksikkandidaatide rekordarv teie hinnangul on?
Kindlasti see protest on, nagu sündis tänu protestihäältele eelmisel aastal ka Indrek Tarandi hiilgav tulemus eurovalimistel. Mina aga ei ole nõus selliste protestijatega, kes ütlevad, et erakonnad on täiesti kõlbmatud ja meil on vaja midagi muud. Ma ei kujuta ette, kuidas töötaks parlament, kuhu me valiksime lihtsalt 101 silmapaistvat, toredat ja tarka inimest. Poliitiliste otsuste tegemine nõuab ikkagi erakondade koostööd.
•• Mõistlikku otsust sealt ei tuleks?
Jah, ma usun küll. Öeldakse, et vaat kus Jaan Kross pidas vanasti riigikogus häid kõnesid. Kindlasti kuuleks häid kõnesid ka nüüd, kuigi nii pikki kõnesid ei tohigi enam pidada. Aga selleks, et poliitikas tõhusalt tegutseda, on vaja organisatsiooni. Kui öeldakse, et meie erakonnad on kõrgid ja üleolevad, endale liiga palju võimu haaranud, siis see kriitika on kahtlemata õige. Erakonnad püüavad liiga palju ise ära teha, inimeste eest ära otsustada. Oleks vaja rohkem kaasamist, inimestega nõu pidamist. Selleks on aga samuti ressurssi vaja.
Nii et tuleb välja, et meie erakonnad pole kõrgid ja enesekesksed mitte liigsest tugevusest, vaid pigem nõrkusest, kartusest oma nõrkust välja näidata. Kunagi oli päevakorras, et riigikogu liikmel peaks olema personaalne assistent. Tal on tõesti tohutu töökoormus. Ühes päevas tuleb riigikogusse kodanikelt tuhandeid kirju. Kuidas saab üks riigikogu liige neile vastata ja kunas ta siis oma põhitööd teeb? On selge, et erakondadele läheb riigieelarvest palju raha. Võib-olla võiks minna veelgi rohkem, aga probleem on selles, et nad kasutavad seda valesti. Raha tuleks kasutada analüüsideks ja aruteludeks, otsuste ettevalmistamiseks, mitte aga piltide üles riputamiseks või nende postkastidesse toppimiseks. Kui me tahame tasemel riigikogu, siis nõuab see erakondade tugevdamist ning nende rahalise sõltumatuse suurendamist, et nad ei oleks mingisuguste mõjugruppide poolt äraostetavad.
•• Kuidas seda teha?
Tegelikult selleks ju erakondade riigieelarveline toetus tehtigi. Keelati ära juriidiliste isikute annetused. Nüüd tehakse annetusi füüsiliste isikute poolt, kes võtavad firmast dividende, kuid kes täpselt samuti on huvitatud seadusandluse kallutamisest oma firmale soodsamas suunas. Selliste asjade kontrolli all hoidmine on jälle kodaniku-ühiskonna poolse järelevalve küsimus – on näha, et erakonnad ise järelevalve korraldamisega toime ei tule. Slovakkias töötab kodanikualgatusena Fair Play Alliance. See jälgib, mis nõukogudes, millistes omandisuhetes mingi poliitik on, kust raha poliitikasse tuleb ja kuhu seda kulutatakse. Tegelikult on see kõik jälgitav ja kontrollitav. Meil avalikuks tulnud üksikud juhtumid – Robert Antropovi ja Jaanus Rahumäe suhtes või nüüd Keskerakonna rahastamisskandaalid – on tõenäoliselt vaid väike osa probleemi tegelikust ulatusest.
•• Mida te arvate kriitikast, et üksikkandidaadil on valituks osutumine liiga keeruline?
Üksikkandidaat peab saama täis isikumandaadi (üldjuhul veidi üle 5000 hääle – H. R.), mida ka erakonnaliikmetest suudavad vaid tõelised korüfeed. Kui avalikkus kuuleb sellest üksikkandidaadist aga alles siis, kui on kandidaadiks üles seadmise aeg, on tema šansid väga väikesed. Üksikkandidaadi lävendit aga allapoole ei saa kuidagi tuua.
•• See on minu meelest ka täiesti loogiline. Tundmatu mees metsast ei peagi saama kolme kuuga riigikogu liikmeks.
Loomulikult. Sellele on olnud lähedal ainult Väino Viilup 1992. aastal. Kokku said ta üle 5000 hääle, mandaadist jäi umbes 200 häält puudu. 1999. aastal said Pärnumaa mehed Elmar Lepp ja Mark Soosaar vastavalt 2237 ja 1661 häält. Ega see häälte kogumine tegelikult lihtne ei ole. Sa pead tohutult tuntud olema. Kui aga rääkida erakondade lävendist, mis seni on olnud 5% ja väikseim fraktsioon riigikogus viis inimest, siis kolmeprotsendilise lävendi puhul võiksid tulla ka kolme- ja neljaliikmelised seltskonnad sinna.
•• Nii et teie arvates ei lähe sel aastal midagi teistmoodi ja üksikkandidaadid jäävad riigikogust kindlalt välja?
Mina ei julge neile küll edu ennustada. Ükskõik kui toredad inimesed on Mark Soosaar või Leo Kunnas, keda ma väga austan, aga kui mul on tarvis valida, usaldan mina ikkagi meeskonda, mitte üksikisikut. Poliitika on meeskonnamäng. Rohelised võivad isegi niinimetatud vabameeste abil künnise kätte saada ja mõni neist vabatmeestest omakorda roheliste abiga riigikokku pääseda. Roheliste valijad on ju üldse kõige nukramas seisus. Sisuliselt nad ei tea, kelle poolt oma hääle annavad. Tublile keskkonnasõbrale antud hääl võib rännata hoopis teadmata vaadetega vabatmehele. Rohelistel on oma maailmavaade ikkagi olemas. Vaatamata tagasihoidlikule esindatusele riigikogus on nad seal propageerinud keskkonnasõbralikkust ja kodanikuühiskonda. Kui neid süüdistati, et nad müüsid oma toetuse valitsuskoalitsioonile, siis vastu kauplesid nad kliima- ja energiaagentuuri ning raha kodanikuühiskonna toetamiseks. Seega lähtusid nad oma programmilistest põhimõtetest, mitte ei kaubelnud endale mingit isiklikku kasu. Tõsi, selle agentuuri töötajate leidmise puhul tekkisid mõne korruptiivsed kahtlused. Aga praegune seis, kus võetakse mingi võõras kandidaat endale nimekirja ja samas erakonna raudvara läheb selle peale üksikkandidaadina kandideerima, ei jäta head tunnet.
•• Toomas Trapidot mõtlete?
Just. Isegi kui enne valimisi on erakonnas erimeelsused, siis tuleb need klaarida vaikselt. Viimane piir oli sotside suur tüli esimehe koha pärast. Kui valimiskampaania juba käib, ei tohiks tõsine poliitik enam isiklikku ego ja solvumist välja näidata. Muidu kannatab kogu erakonna resultaat.
•• Selliseid sisetülisid on väga palju silma hakanud – sotsid ja IRL Pärnumaal, Keskerakond, Antropovi ülehüppamine... Kahjuks küll. Hea oleks, kui erakonnas oleks kehtestatud kindlad reeglid, millega on kõik nõus. Kui on otsustatud, et toimuvad sisevalimised, siis sellega tuleks ka arvestada. Ja pärast kaklust enam rusikatega mitte vehkida. Ka sisevalimistel on kandidaadil vaja ja võimalik tööd teha. Vaatame USA presidendivalimisi. Seal toimub kõige suurem löömine just erakonna sisevalimistel. Kui seal võitja välja selgitatakse, saabub rahu ja tulemust aktsepteeritakse. Hillary Clinton on praegu riigisekretär president Obama juures, ehkki presidendivalimistel olid nad demokraatide leeris omavahel kõige suuremad konkurendid.
•• Mis peaks teie hinnangul olema Eesti järgmine suur eesmärk? Suur eesmärk oleks õnnelik ja rahulolev ühiskond. Eesti peaks olema kõigile elamisväärne paik. Toomas Hendrik Ilves sõnastas kunagi veel välisministrina, et Eesti peaks muutuma igavaks põhjamaaks. Loomulikult tuleb arvestada seda, et olukord maailmas on muutunud ja kõik hea-oluühiskonnad on elanud üle oma võimete. Me ei peagi enam tingimata pürgima nende mudelite poole, mis tänastele heaoluühiskondadele parasjagu peavalu teevad. Võimalik, et nende heaolumudelid tulevad hoopis meie suunas tagasi. Kuid selge on see, et ühiskonnas on vajalik vastastikune hoolivus ja solidaarsus. Tuleb aidata neid, kes on hädas, mitte keskenduda ainult edukatele. Ma arvan, et selle jutu peale ei olegi tarvis täpsustada, mis erakonna poolt mina hääletan.
•• Keskerakonna rahastamise skandaalis suurt mõju valimistulemustele ei nähta. Ent kui palju võib tulemusi mõjutada teine hiljutine šokk – eurole üleminek? Perekonnad teevad esimesi kokkuvõtteid tulude ja kulude kohta tavaliselt kuu lõpus, et kas jäi midagi kätte või ei jäänud. Valimiste päevaks on seega kaks sellist kokkuvõtet seljataga – eks nende tulemustest sõltub, kas valitsusele euro eest aitäh öeldakse või mitte. Kindlasti on euro kasutuselevõtt aga üks tegur, mis andis Reformierakonnale õiguse panna oma valimisplakatile sõnad „Võid kindel olla”. Võime küll Ansipit süüdistada, et ta kriisi alguse maha magas ja selle kõrg-ajal hõiskas, et sellises kriisis ta tahakski elada, aga see, mismoodi valitsus meid masust eurotsooni mängis, tuli päris uhkelt välja. Nagu ma varem ütlesin, et pole mõtet valida konkreetseid lubadusi, vaid seltskonda, keda sa usaldad ja kelle kohta tead, et nad saavad hakkama. Siin on praegusel valitsusel väga kõvad trumbid käes. Inimesed näevad, et olime kehvas seisus, aga mängisime ennast sellest seisust välja ja oleme ikka tükk maad paremad kui lätlased. Veelgi enam – aitame isegi kreeklasi ja iirlasi. Nendes, kellel pole igapäevaseid toimetulekuprobleeme, tekitab selline olukord kindlasti väikest viisi uhkustki. Selle kohta, et näiteks Keskerakonna juhtimisel asjad riigis sama edukalt laabuksid, kindlustunne puudub.
•• Mis siis 6. märtsil juhtub? Mina kui endine avaliku arvamuse uurija saan lähtuda vaid oma vanade kolleegide poolt tehtud prognoosidest. Praeguste reitingute järgi paistab küll sedamoodi välja, et senine koalitsioon võib jätkata, kui nad just valimiskampaanias omavahel nii riidu ei lähe, et Reformierakond endale uue partneri peab otsima. Kui parlamendienamus tuleks kätte ka sotside toel, siis võivad koalitsiooniläbirääkimised huvitavaks kujuneda. •• Riigikokku pääseb neli, viis või kuus erakonda? Ma sain just Tarmu Tammerkilt riielda, et teen avalikult selliseid ennustusi, milles ütlen, kes minu arvates riigikokku ei pääse. Et kui autoriteetne isik ütleb, kes sinna ei pääse, siis valijad ei lähegi tema poolt hääletama. Kuid seda, et neli erakonda kindlasti järgmises riigikogus on, julgen ma küll öelda. Kui sotside puhul tekkis sügisese juhikriisi ajal juba küsimus, kas nad ikka suudavad künnise ületada, siis kokkuvõttes mängisid nad erakonna uuenemise kenasti välja. Rohelistel on küll lootust üle künnise pääseda, aga nad on piiri peal.
