JUHAN KIVIRÄHK: Uue kolmikliidu verine algus

 (482)

JUHAN KIVIRÄHK: Uue kolmikliidu verine algus
----

Rahvahulkade tegevuse kontrolli alt väljumist on sotsioloogias juba piisavalt kaua uuritud. Ka Tallinnas ööl vastu eelmist reedet toimunud sündmused käisid otsekui õpikust õpikusse korduva krestomaatilise teksti järgi.

Politsei rakendas jõudu meeleavaldajate laiali ajamiseks, kes pidid lahkuma mööda kitsast Tõnismäe tänavat. Selle emotsionaalselt üles ärritatud massi vastuvõtmist koridori teises otsas polnud aga keegi kavandanudki. Vabasse, korrakaitsjate poolt kontrollimata piirkonda jõudes vallandus meelavaldajates viha – ning selle tagajärjel rüüstati ja süüdati esimene kiosk. See oli hetk, mil meeleavaldajate tegevust oleks olnud veel võimalik peatada. Ent kui sellisele teguviisile mingeid sanktsioone ei järgnenud, võis olukord sealt edasi juba ainult halvemaks minna. Ohvriks langes Pärnu maantee täies pikkuses Kosmose kinost kuni Vabaduse platsini.

Ma ei õigusta laamendajaid, süütajaid ja rüütajaid. Nad on kahtlemata kurjategijad. Kuid nende kuritegevuse vallandumisel on oma kindel põhjus. Nende kurjategijate “ämmaemandaks” on Eesti Vabariigi valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga.

Jah, võib ju öelda, et tegijal juhtub ning Eesti politsei puutus selliste sündmustega kokku esmakordselt. Sellist siirast vabandust võiks isegi uskuma jääda. Võib-olla tõesti ei tundnud sündmuste käigu ennustajad masside käitumise põhitõdesid. Ent samas teatas siseminister Jüri Pihl teleintervjuus, et olukord Tallinnas olevat kontrolli all, ehkki tema jutu taustaks olid kaadrid Pärnu maanteel laamendavatest vene noorukitest, põlevatest kioskitest ja poeröövidest. Kui olukord oli Pihli arvates kontrolli all, siis järelikult tahetigi sellist olukorda tekitada. Aset leidnud segadustes tasub otsida kindlat plaani ja tagamõtet.

Samal teemal:

Geniaalne stsenaarium

Kas mäletate Eesti mängufilmi agent Sinikaelast? Polnud just eriline sˇedööver, ent suhtekorralduslikus mõttes väga õpetlik. Nimelt palgati seal ametisse välismaine masside mõjutaja, kes ühe firma tellimusel saavutas tellija soovide hiilgava täitmise. Ametiühingute poolt firmale esitatavad nõudmised muudeti naeruväärseks, kuna ametiühingute meeleavalduses osalejad suudeti provotseerida märatsema. Hiljem kasseeris asjatundja oma teenete eest kuue nulliga lõppeva summa.

Ka Eestis oli tarvis pronkssõduri kaitsjaid kuidagi naeruvääristada. Seepärast lastigi nad ülesärritatult lahti Pärnu maanteele, kus neil võimaldati mitme tunni vältel segamatult rüüstata ja laamendada. Samal ajal garanteeriti videokaadritega toimunu maksimaalselt laialdane levi.

Ma ei tea, kui suure summa kasseeris valitsuselt sisse selle geniaalse stsenaariumi autor. Küllap oli summa aukartustäratav, sest isegi tekkinud materiaalne kahju oli juba aegsasti valitsuse tegevuskavva sisse planeeritud. Eestimaal ei juhtu just sageli, et kahju kannatanud kodanikele pakutakse hüvitist juba enne, kui nad seda küsidagi taipavad. Põllumeestel läheb ikaldushüvitiste kättesaamisega tavaliselt aastaid. Väidetavalt oli Tallinna ettevõtjate poolt kannatatud kahju üle 50 miljoni krooni...

Vandaalide ja rüüstajate tegevus aitas valitsusel langetada kiiret otsust pronkssõduri eemaldamiseks. Nii õnnestus oskuslikult ära vahetada põhjus ja tagajärg. Venelased ei hakanud märatsema mitte sellepärast, et pronkssõdurit taheti eemaldada, vaid Aljosˇa viidi politseisse hoiule hoopis seetõttu, et venelased hakkasid märatsema. Ka välismaailmale aitab see lihtsamini sõnumeid vormida: no mis läbirääkimisi ning tasa ja targu toimetamist selliste kaabakate puhul ikka saab eeldada...

Säärane hiilgav stsenaarium vääriks kindlasti Kuldmuna preemia mõõtu autasu või vähemasti aasta suhtekorraldusteoks kuulutamist, kui see teguviis ei oleks liiga küüniline. Jätta Tallinna linna ühe peatänava elanike ja ettevõtjate vara ja elu mitmeks tunniks kaitseta, lubades lihtlabaselt kõik kulud tagantjärele kinni maksta. Aga kui mõni poeomanik oleks neis sündmustes oma varandust kaitstes elu kaotanud – kui suure summa valitsus selle eest oleks välja käinud?

Pealegi – üks suurepärase ideega võidetud lahing ei tähenda veel, et suudetakse võita kogu sõda. Oma naeruväärses võitluses ühe monumendiga saavutas valitsus küll võidu, kuid ta kaotas samal ajal midagi palju olulisemat ja väärtuslikumat – kodanike usalduse ja ühiskonna turvatunde.

Kes külvab tuult, see lõikab tormi, kinnitab rahvatarkus. Nii riskantseid ettevõtmisi tohib algatada vaid siis, kui nende edus ollakse 150-protsendiliselt kindel! Mõelgem sellele, mis saab siis, kui jõustruktuurid taastavad tänavatel igapäevase korra. Kas siis on probleemid lahendatud? Või on see vaid hirm politseilise vägivalla ning peaministri ja presidendi ähvarduste ees pista kõik rahulolematud viieks aastaks trellide taha? Selline rahu ei ole iseloomulik mitte tsiviliseeritud kodanikuühiskonnale, vaid apartheidile.

Ma arvan, et ühiskonna sisemise stabiilsuse hävitamise ja Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise pärast peaks peaminister Andrus Ansip ametist lahkuma!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare