Juhan Parts praamihanke viimasest vaatusest: monopol haistab võimalust ja nõrk valitsus maksab
Ronald Reaganilt pärineb môte: eramonopol on hullem kui kommunistlik partei. Ta ei anna sammugi järele, kasuminälg on hundilik, oma asendamatuse tsementeerimiseks ei tohi kokku hoida lobbistide, PRi ja juura pealt, süüdi on rumal riik vôi ahned tarbijad. Avalikkust tuleb veenda õilsates soovides.
Viimne vôitlus saab läbi alles siis, kui on ära proovitud kõik võmalikud augud poliitilise tahte müüris.
2016. aasta järgseks perioodiks hakati valmistuma aegsasti. Poliitiline tahe (Ansip-Parts), et eramonopolile näiliste konkursside korraldamine pole aktsepteeritav, oli selle eelduseks. Riik sekkugu minimaalselt. Maksumaksja panus olgu kontrolli all. Saaremaa ja Hiiumaale piisab neljast laevast. Laevad aga olgu uued. Ka Eesti väikesaared saagu uued laevad.
Selleks, et lahendada eramonopoli probleem ning luua reaalne konkurents, tuli asi loogiliselt pulkadeks struktureerida. On kaks eraldi äri:
1) laevadesse kui kinnisvarasse investeerimine ning nende prahtimine. Kuna tegemist on unikaalse olukorraga Väinamere sügavuse ja sadamatega, siis likviidsus puudub. Väga kapitalimahukas ettevõtmine, kuid suhteliselt riskivaba, kui prahtijad on olemas.
2) opereerimine koos muude lisateenustega. Tegemist on väikse kapitalikuluga, isegi Eesti suuruses riigis on praegu mitu opereerijat.
Esimese äriga võiks tegeleda riik, kuna teenus ehk ühendus ise ongi riigi ülesanne ning sellist turgu nagu Helsingi ja Tallinna vahel ei eksisteeri. Riik saab kaasata pikaajalist odavat raha, tootluse ootused on mõõdukamad kui erafondidel ja tasuvusaeg vôib olla 30 aastat.
2013. aasta sügisel kiitis valitsus selle heaks. Arvutusi ei teinud mitte mina, vaid audiitorid. Erkki Raasuke vaatas plaani üle. Riigi võit aastas paistis 6-8 miljonit eurot. Kümne aastaga siis 80 miljonit eurot. Korralik asi.
Kolm tänast (tegelikult Saksa investeerimisfondide) laeva on päris head ja uued, aga mitte nii uued, et riik ei võiks teha kahe optsiooniga hanget, kas ehitamise või ostu hanget. Neljas, Hiiumaa laev, tuli niikuinii ehitada.
Omanik pakkus ka müüa kolme uut laeva. See oli 2012. Peeti kõnelusi, need olid paljulubavad. Aga katkesid, kuna viimasel hetkel soovisid müüjad rahvusvaheliste laevahindajate poolt määratud hinnale ühte miljonit eurot laeva kohta juurde.
See oli välistatud.
Laevaehitusturg on globaalne. Pakkujaid jagub, tuleb vaid professionaalselt tellida. Kaks aastat on piisav aeg selliste laevade ehitamiseks. Selle valmistasime hoolega ette ja Euroopa Komisjon aktsepteeris seda.
Valitsuse plaan nägi ette, et riigi partneriks saab Tallinna Sadam. Kaaluti ka täiesti uue ettevôtte loomist ja Eesti Lootsi. Sadama kasuks langes otsus ettevôtte enda huvis arendada välja uusi ärisuundi, positiivne kogemus jäämurdjasse investeerimisel ning finantsvôimekus.
Selline oli seis oktoobris 2013. Vaatamata Sadama nôukogu môningale venitamisele, langetati ettevôtte taseme otsused detsembris 2013. Jaanuaris aga vahetus valitsus. Areenile ilmusid uued politilise tahte kandjad. Monopoli viimane vôitlus Partsiga kujunes hoopis eelviimaseks.
Esmalt sôimati Partsi, suruti maha Urve Palo, toimusid nôupidamised Stenbockis, Allan Kiili ja Ain Kaljuranda nähti sageli Toompeal. Ja siis eraettevôtluse soodustamiseks, riigikapitalismi (milline absurdne PR klišee!) vastu vôitlemiseks, läbipaistvuse huvides, maksumaksjate paremaks teenimiseks, kôigi saarte elanike igavese tänu nimel kuulutati välja uus mudel: toimub konkurss kôigile ehk laevad ja opereerimine üheskoos.
Ja kui konkurss kôigile, siis osaleb seal ka muidugi Tallinna Sadam. Just Neinar Seli, Kiili ja Kaljuranna talent pidi ära hoidma Atoneni juhtumi kordumise ja Savisaare konkurentsita konkurssi.
Monopol oli rahul, sidrunite üle sai kaaluda. Monopol teab, et nõrgenenud politiline tahe ei oska ultimaatumikeelt.
Monopol aga teeb valearvestusi, sest ta on monopol.
Ennäe imet, ilmneb, et Kiil ja Kaljurand suudavad kübarast jäneseid tõmmata. Küsimuste küsimus on: kas vaid nemad? Kelle juures nad varakevadel Toompeal käisid?
Ühesônaga: Norra projekt, Poola ja Türgi laevaehitajad ja sidrunid said kaalutud. Kôik olid ônnelikud. Ka mina. Ikkagi 60 miljonit kokkuhoidu.
Täna käib viimane vaatus. Selgub, et Poola ja Türgi laevaehitajad veavad alt. Juhtub.
Aga Kristen Michal ei soovi Atoneni saatust. Maksku, mis maksab, aga on vaja plaani B . Môneks kuuks. Jõuludeni. Aga monopol haistab vôimalust. Ja nõrk valitsus maksab.
