Veelgi „nupukamad” ütlevad, et muutusi saab teha siis, kui riigireform tehtud. Põhimõtteliselt on osaval poliitikul või valitseval erakonnal võimalik niimoodi tappa kõik vähegi sisukamad initsiatiivid Eesti riigi paremaks tegemiseks.

Seepärast on oluline, et riigipidamise uuendamisest rääkides räägiks erakonnad ja poliitikud võimalikult palju konkreetsetest muudatustest ja reaalsetest sammudest, mida astutakse. IRL on oma väga konkreetsed 7 sammu selleks kirja pannud:

• riigireform peab hõlmama kõiki tasandeid ja alustame Riigikogust, mille koosseisu peaks vähendama 71 liikmeni.

• muudame ministrite ja peaministri volitusi nii, et ministrid tegutseks ühtse valitsusena ja seisaks riigi eest, mitte igaüks oma ministeeriumi leivakoti eest

• viime läbi maakonnapõhise omavalitsusreformi, mille käigus tekib Eestis paarkümmend tugevat omavalitsust koos maksubaasiga, mis võimaldab kõiki neile seatud ülesandeid täita

• lõpetame asutuse ühe-aastase ja kuludepõhise rahastamise ja asendame selle tulemustele suunatud tegevuste rahastamisega 3-5 aastase perspektiiviga

• vähendame üldise valitsemise mahtu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega – vähem inimesi vajab vähem valitsemist.

• Moodustame riigiettevõtete juhtimiseks haldusfirma ja depolitiseerime riigifirmade nõukogud.

• Vaatame läbi põhiseaduslike institutsioonide ja Eesti Panga, aga ka kõigi avalik-õiguslike isikute ülesanded ja tööjaotuse eesmärgiga vähendada kattuvusi ja tihendada sisulist koostööd.

On hädavajalik, et valimiste eelne debatt erakondade ja huvigruppide vahel oleks maksimaalselt konkreetne ning ei piirduks vaid ümmarguse heietusega pikast vaatest, strateegilistest suundadest ja paindlikust riigivalitsemisest. Nii et vähem häma, pikem samm ja selle tulemusena parem riik meile kõigile.