See aasta tõestas, et julgeolekus ja riigikaitses maksab kaugeleulatuv pilk ja järjepidevus. Kõige hullem on aga tuuleliplus ja see, kui ei julgeta välja öelda Eesti huvisid. Viimane, mida tuleks teha, on sõjahirmu külvamine.

Kõige olulisem järeldus on see, et mida paremini saavad inimesed majanduslikult hakkama, seda tugevamini on kindlustatud vaba ja demokraatlik ühiskond. Seepärast tulebki aidata ka mahajääjaid. Mida rohkem riik hoolib oma inimestest, seda rohkem hoolivad inimesed oma riigist. See ongi tegelikult demokraatia pant. See on peamine järeldus ja ka suurim väljakutse meie riigile järgmisteks aastateks. 

Paide arvamusfestivalil ütlesin, et see kriis kestab vähemalt 10 aastat ning ilmselt näeme agressiivsuse vaheldumist n-ö hea näo poliitikaga. Seda silmas pidades on meil vaja suuremat ettenägemisvõimet, sest reaktiivsus tähendab enamasti hiljaks jäämist.

Sisepoliitikas on 2014 kaotatud aasta, kus oluliste otsuste tegemisest püüdlikult hoiduti.

Asendustegevustega visati paras annus vett ka arrogantsuse kerisele – puudega inimesed vihastati välja, ettevõtjad tunnevad, et riik neid enam üldse ei usalda ja tagatipuks suurendati riigikogu liikmete immuunsust.

Ma olen terve selle aasta jooksul väga palju mööda Eestit ringi sõitnud ja kohtunud väga paljude eestimaalastega. Ja just see „tavaline Eesti inimene” selle kõige paremas tähenduses ongi selle aasta kangelane.

Miks, küsite?

Sest kui neilt küsida, kuidas teil läheb, siis nad enamasti vastavad, et „noh, saame hakkama”. Või et „peame hakkama saama”. Ja nad saavadki, suuresti tänu sellele, et nad endale pidevalt sisendavad, et nad lihtsalt peavad hakkama saama. Need inimesed väärivad tunnustust ja tähelepanu. Pelga jutuga, et kõik on niigi hästi, nende elujärge ei paranda.

Reedel avaldame järgmise parlamendierakonna aasta kokkuvõtte.